Tuumasõjast on möödunud kakskymmend aastat. Alguses oli pikk talv. Seejärel veelgi pikem sygis. Taevas on kaetud yhtlase halli pilvekihiga, millest aegajalt kumab läbi taevavõlvil kulgev päike.
Taimkate on kõige selle yllatavalt edukalt yle elanud. Kõikvõimalikele putukatele on aga radiatsioon suisa soodsalt mõjunud - metsades sebivad ringi kahemeetrised ämblikud. Koeradel on hakanud ilmnema telepaatilised võimed.
Inimasustus, mõistagi, on mõnevõrra hõrenenud. Neid kes ei hukkunud tuumaplahvatuses ega tapnud kiiritustõbi, jätkavad inimkonna igiomast meelistegevust - yksteise hävitamist. Nugade, vibude ja yha haruldasemaks muutuvate kylmrelvadega.
Metsade hirmuks, keda kardavad ka kõige tugevamad röövlibanded ja hullumeelsemad ususektid on ennast Draakoniteks nimetav.. yliinimeste tõug. Yliinimlikus ei väljendu neil mitte kõrgemas intellektis ega vägevamas muskulatuuris - nad on inimestest yle lihtsalt selle poolest, et nad ei ole inimlikud.
Fantastiliselt armas postapokalyptiline maailm ja viimasepeal hästi kirjutatud lugu. Kindel viis.
PS! Jutustus on yhtlasi tuntud ka nime "Atomnõi son" all. Mitte segamini ajada samanimelise kogumikuga.