Hmm.. Kui selle kolmeosalise sarja eelmise teose (Printsessa stoit smerti) puhul hämmastas mind kirjutatu suhteline nigelus, siis sedapuhku tabas mind meeldivamat sorti yllatus. Võrreldes esimese osaga on käesolev oluliselt parem.
Jääb vägisi mulje, et Lukjanenko on ka ise aru saanud, millise käkiga ta sarja alguses maha sai, ning yritab seda nyyd teises osas parandada. Enamik lauslollusi mis eelmises osas pilku riivasid on siin ilusasti ära põhjendatud. Kohati võttis selline "vigade parandus" päris muigama.. Eriti kummaline on teoste tasemete vahe arvestades sellega, et niipalju kui mina aru saan on nad mõlemad kirjutatud enam-vähem järjest - 1994ndal aastal. Go figure..
Sisust. Eelmises osas planeedi Tar printsiks kuulutatud endine vene dessantväelane kolistab mööda kosmost ringi ja otsib Maad. Sealjuures segavad teda kõikvõimalikud vaenulikud jõud, eesotsas myytilist Kylvajate tsivilisatsiooni kummardava fanaatilise ususektiga. Viimased on oma hämaratel usulis-fanaatilistel põhjustel nõuks võtnud planeet Maa yles otsida ja see hirmsa pauguga õhku lasta.
Segaduste käigus korjatakse järjekordse hädamaandumise käigus yles veel teinegi maalane - juhuslikult (?) mingi suvalise kolkaplaneedi põõsastikku ära eksinud poisike. Järgevad igati hoogsad kõrtsikakluste ja kosmoselahingute stseenid. Ytleks et need tulevad Lukjanenkol isegi paremini välja kui samalaadseid kirjeldusi viljeleval Vladimir Vassiljevil.
Kokkuvõtteks: igati vahve ja kerge lugemine. Ehk mitte Lukjanenko parimate teoste tasemel.. Aga võrdlemisi tugeva nelja on see raamat igati ära teeninud.