Sergei Lukjanenko

Ylbevõitu olemisega, turske ja ohtrasti idamaiseid võitluskunste valdav noor pasatski päästab linnapargis grupi endasuguste kyysi langenud noorukese tytarlapse. Too osutub mingi veidravõitu rojalistliku elukorraldusega planeedi printsessiks. Noored kihluvad (ikka sealsamas pargis).

Umbes viis aastat hiljem ilmub printsess uuesti välja, kuna mingid pahalased on vahepeal tema planeedi ära vallutanud. Vägeva kõrgtehnoloogilise mõõgaga relvastunud kangelane sööstab syndmuskohale, lööb mättasse märkimisväärses koguses vastaseid ja päästab printsessi.

Võrdlemisi kesine lugu muidu fantastiliselt healt autorilt. Romaan on ilmselt orienteeritud nooremas või keskmises koolieas viibivale tarbijaskonnale. Kuivõrd mina sääraste hulka paraku enam ei kuulu, ei kerki ka hinne kolmest kõrgemaks.

Viis aastat hiljem kutsub printsess peategelase endale appi, sest (nagu selgub, formaalne) peigmes osutub viimaseks lootuseks võidelda pahade vallutajatega. Kangelane teebki mis vaja - päästab printsessi ja planeedi, lüües mättasse hulga vaenlasi ja loomulikult võites kahevõitluses vaenlaste pealiku.

Nagu juba mainisin, üllatavalt sirgjooneline (õnneks ka küllalt lühike) lugu. Veidi päästab autori hea kirjutamisoskus ja samal aastal ilmunud järg (mis on märksa parem). Esimene kolm minult sellele autorile.

Romaan mõjub esmapilgul vägagi lihtsalt, kuid lugedes avastad, et autor on asja pannud märksa rohkem, kui esmapilgul silma hakkab...

Lummab, et kui ameerika kosmoseooperis tegelane galaktikalistesse seiklustesse satub, siis satub ta sinna eelkõige seetõttu, et Maal oli ta elu tegevusvaene. Noh, Serzh elas küll elu, mis oli kõike muud kui tegevusetu... kas see küll seetõttu vähem nüri oli, kui keskmise jänki elu – see on juba hoopis teine jutt.

Serzh on sõdinud mitmeski kohas ning romaani tegevusajaks on temast saanud Alma-Ata mingi linnaosa «isa». Sergei on paras kaabakas, hoiab rajooni oma karmis rusikas, õpetab nolke kaklema ning õpib vahelduva eduga arstiks – kummaline segu, kuid sovetlikus ning postsovetlikus ühiskonnas üsnagi tavapärane.

Ma olen nii 80% kindel, et antud romaan on tegelikult vaidlus Edmond Hamiltoni romaaniga «The Star Kings». Kui ma muidu veel kahtlesin, siis kaabakate nimede sarnasus kallutas mind kindlalt selle teooria poole.

Edmond Hamilton käib sellise ehtjänkiliku pulptraditsiooni vaimus otsekui lepase reega... Sergei Lukjanenko toob ehtvenelikult sisse kohe kõikvõimalikud kahtlused ning tapab üsna kohe igasuguse lootuse, et lugejat võiks oodata miski muretu kosmosemuinasjutt. Edmond Hamiltonil võeti maalane kohe suure hurraaga vastu ning kogu õukond unustas hetkega, et tegu on pööbli esindajaga, Lukjanenko romaanis tuletavad kõik (nii sõbrad kui vaenlased) Serzhile pidevalt meelde, et ta on vaid mängulord planeedilt, mida pole...

Ei lahene Serzhil need asjad sugugi kergelt, tema võit on ühtlasi ka ta kaotus. Käesolev kosmoseooper on minuarust üsnagi eluline teos... kasvõi see Serzhi mõte, et tema kodumaal (planeet Maa, Nõukogude Liit ja selle järglased) kaheksateistkümneaastasele veel viina ei müüda, kuid relv tapmiseks antakse rahumeeli kätte!...

Pean tunnistama, et mulle see väga-väga lühike romaan meeldis... kontrolliks lugesin veel äsja enne arvustamist pooleteise tunniga uuesti läbi... ikka on hea! See minu pandud nõrk viis pole siin mingi protest, vaid mulle tõesti see romaan meeldib...

Armastus on elu väärt!