Kasutajainfo

Sergei Lukjanenko

11.04.1968-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Rõtsari Soroka Ostrovov

(romaan aastast 1992)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

On suvi, koolivaheaeg. Lapsed on linnast maale suvitama pagenud. Ennast yksildasena tundev kolmeteistaastane Dima siirdub linnaparki jalutama. Seal astub talle ligi mingi fotoaparaadiga tyyp ja seletab, et tahab poisist ajakirja jaoks pilti teha. Dima on nõus. Fotograaf seab oma aparaadi valmis, käib klõps.. ja saabub tyhjus.

Teadvusele tuleb Dima mingi liivahunniku otsas. Ymberringi sagib trobikond päevitunud, räbaldunud teksastes ja puust mõõkadega teismelisi. Taamal kohiseb ookean. Kynka tagant paistavad keskaegse kindluse tornid.

Paik kuhu Dima sattus, on Neljakymne Saare Arhipelaag. Igal saarel on kindlus. Igast kindlusest viib kolm silda, mis yhendavad igat saart kolme lähima naabersaarega. Igal saarel on oma, 10-20 lapsest koosnev garnison.

Saartel leiab aset Mäng. Mängu eesmärgiks on kõigi neljakymne saare vallutamine. Auhinnaks on Mängus pääs tagasi koju. Igal hommikul saadab iga saare garnison välja kolm sõjasalka, kaitsmaks oma saare kolme silda.

Puust mõõgad, mida lapsed kannavad on ohutud pilpad vaid niikaua, kuni mõõga kandja oma vastast ei vihka. Tõelises võitluses muutub ka mängumõõk tõeliseks, metallseks, teravaks, surmarelvaks. Saarte elanikond vahetub kiiresti. Harva möödub mõni kuu, kui saarel kedagi ei maeta.

Mäng Neljakymne Saare Arhipelaagis on kestnud juba peaaegu sajandi. Senini ei ole keegi kõiki saari vallutada suutnud. Paljud on proovinud.. ja hukkunud. Nyyd on kord Dima käes.

Järjekordne fantastiliselt hea asi Lukjanenkolt. Lõpp ehk vajus _pisut_ ära.. aga muidu tõeline tase! Teatud mõttes on see nagu pooleldi "noorsooromaan". Vähemasti ma kujutan ette, et seda võib ka nooremas koolieas mõnuga lugeda. Samas ei usu ma, et kui ma teda viiekymne aastasena uuesti loeksin, et ta mulle siis oluliselt vähem meeldiks. Soovitan soojalt (asi on ka moshkovi raamatukogus võrgus väljas). Viis pluss.

Teksti loeti vene keeles

Avo kirjutas juba põhilise ära, ega siia suurt midagi lisada polegi.Võib olla niipalju, et sellel lool võiks järg olla, kusjuures lugu võiks jätkuda täiesti äraarvamatus suunas. Veider, et see raamat seisis mul riiulis 92-st aastast, lugemata. Oleksin lugenud kohe tollel ajal, jääksin kindlapeale järge ootama. Nüüd aga on juba liiga palju aega möödas ja vaevalt, et järge enam tuleb.

Järjekordselt väga hea Lukjanenko raamat. Väga viis.

Teksti loeti vene keeles

Suurepärane raamat. Sobib minu arust lugeda ka neil, kelle emakeel pole vene keel ja asi ei lähe eriti soravalt. Mina igatahes ei suutnud kuidagi enne lõppu käest panna. Lõpupeatükk jah, aga asja ära ei rikkunud.
Teksti loeti vene keeles

Pärast Avo Nappo põhjalikku sisututvustust pole vist erilist mõtet sisust enam rääkida... hädavajalik reklaam on tehtud ning ilmselt tuleb mul arvustuseks ette nähtud ruum täita hoopis põhjendustega, et miks ma antud teost nõnda madalalt hindan.

Venekeelne sekundaarkirjandus väidab, et just sellest romaanist algas Sergei Lukjanenko kuulsus... igatahes soovitas ka üks vene fänn mul just sellest romaanist alustada tutvust autori mahukamate tekstidega. Õnneks läks pisut teisiti ning minu esimene Lukjanenko romaan oli hoopis «Linija grjoz».

Romaan «Neljakümne Saare rüütlid» algab hästi peale ning läheb ka tükk aega mõnusa ja entusiastliku lasteromaanina edasi. Mingil hetkel hakkas aga mul lugemine takerduma, taipasin, et nii ongi, et see romaan ongi Vladislav Krapivini vaimus kirjutatud pionerskaja gotika. Tunnistan ausalt, et ei ole kunagi päris lõpuni suutnud mõista seda Vladislav Krapivini tohutut ja kõikematvat tähendust nõukogude ulmes ja mitteulmes. Minu jaoks on Krapivini teosed liialt lapsikud ja kunstlikud... ideed on üsnagi toredad, kuid ma ei suuda uskuda, et nii ongi.

Okay, Sergei Lukjanenko polemiseerib siin Vladislav Krapiviniga... enam veel, omal ajal teda suisa süüdisdati, et ta mõnitab Krapivinit, et ta klaarib arveid omaenda lapsepõlve lemmikautoriga. Ei tea... möönan, et Krapivin poleks vist tõesti sellist asja kirjutanud. Samas on Lukjanenko romaan eraldi võttes absoluutselt mõtetu tekst.

Poleemikana Krapiviniga saaks isegi nelja, kuid oli kolm kohta romaanis, mis mind tõeliselt vihastasid:
1) See mereretk oli täiesti tobe, kuigi ma saan aru, et see oli vist vajalik.
2) See põlvkondade järjepidevus, pean silmas nende Suure Isamasõja ajal arhipelaagile sattunute mälestusi, oli oma pateetikas suisa kliiniline.
3) Lõpp, kus mängu peremeesteni jõuti, oli kohutavalt lapsik!

Üldiselt jääb romaanist mulje, et otsekui oleks tegu mingil hallil nõukogude ajal sahtlisse kirjutatud asjaga. Kuid pole ju nii! 1990. aastate alguses ei saa minuarust isegi noor autor endale sedavõrd juhmi teost lubada. Usun, et midagi poleks mu hinnangus oluliselt muutunud, kui ma oleks selle romaani kätte saanud ja läbi lugenud vahetult kohe pärast ilmumist... okay, ehk oleks miskis üliheldes meeleolus ka lõputu miinusega nelja pannud... kuid XXI sajandi alguses saab sellise romaani hindeks vaid kolm olla. 1982. aastal... siis ehk tõesti oleks kõhklusteta nelja pannud, kuid siis polnud veel ka Vladislav Krapivin oma kanoonilisi tekste avaldanud.

Teksti loeti vene keeles

Üks Lukjanenko teos, millest end eemale hoidsin teades, et mulle teismeliste robinsonaadid eriti ei meeldi. Lõpuks sai see romaan siiski käsile võetud ja tegelikult jättis raamat suhteliselt positiivse mulje, eriti eelarvamusi arvestades. Siiski, samasugust haaravust nagu Lukjanenko muudes teostes ei olnud, selle raamatu võis igal hetkel kõrvale panna. Neli suhteliselt pika miinusega.

Lõpu järgi võiks igatahes antud teosele mingisugust järge oodata, kuigi vaevalt, et see kunagi valmib.

Teksti loeti vene keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: