Strugatskite "Ponedelniku" ja osalt ka "Troika" järg, sest Rääkiv Lutikas on nüüd E.Amperjani käsutuses. Kes pole "Esmaspäeva" lugenud, ei saa sellest mitte kolbigi aru. Ja kes on lugenud, võib hirmsasti pettuda. "Esmaspäev" koosneb kolmest osast - Lukjanenko järg oleks siis nagu neljas - üritatud kirjutada samade kaanonite, sama keelekasutuse ja sama struktuuriga. Selle oskusliku immiteerimise eest ta oma "nelja" saabki. Originaalile jääb kõvasti alla. Mis siis juhtub? Kornejev peatab Eluvee tarbeks Õnneratta; sellest tuleb suur segadus; Privalov üritab Kornejevit aidata ja satub Duublite pelgupaika, kus viimased oma võlukunsti püüavad arendada; Võbegallo kolistab ajamasinaga tulevikku ja tassib sealt igasugu nodi. Muuhulgas ka ühe laptopi ja mängitakse rõõmsalt DOOM`i. Privalovigi käib kujuteldavas tulevikus ning üsna realistlikus tulevikus... On näha, et SL kõvasti vaeva näinud aga pole ikkagi seda sära ja sädelust, mis vendade omas. Väga küsitava väärtusega on Jurkovski ja Bõkovi nö materialiseerimine 60-sse. Nalja ju saab. Veidi rohkem avatakse domovoi`de elu-olu. Aga üldiselt ootasin enamat. Pärast originaali briliantset finaali U-Janusest, A-Januseast, tagurpidi liikuvast ajast ja Tunguusi meteoriidist, oli tõepoolest raske ka midagi head järjeks kirjutada. Igasugune arendus olnuks langus, mida Lukjanenko ka veenvalt siinkohal tõestab.