niisiis, inimeste sõjas bopperitega ehk mässavate robotitega hävis kogu senine elektroonika ja ühtlasi ka bopperid. et kahe viimase bopperi teadvused elavad ühe tütarlapse paremas ajupoolkeras, pole antud juhul oluline. ning tekkisid moldied. kõigepealt, tähendab, tekkis miski programmeeritav protoplasma, ja sellest moldied koosnevadki. et kui seda on paras ports koos, siis tekib selle portsu sisse ka arenev teadvus. väiksemates, nii umbes grammistes kogustes kasutatakse sama ollust nagu meil praegu protsessoreid igasuguste kodu- vms masinate juhtimiseks. aga, jah, moldied... üldiselt on neil neli atraktorit, õhus, vees ja maal liikumiseks ning lombina vedeledes päikeseenergia kogumiseks, aga võimalikud on ka kõik muud kehakujud. osa moldiesid on kuu peal ja suhtub suuremasse ossa inimkonnast suure kahtlusega. osa on maal, aga metsikud. osa on suht taltsad ja püüavad inimeste heaks töötades seda protoplasmat teenida, et oleks, millest paljuneda. ning maal suhtuvad jälle inimesed moldiedesse suure kahtlusega, mis siis, et nemadki on kodanikeks tunnistatud. põlevad hästi ju sellegi poolest. ja haisevad...
hakkabki lugu üsna idülliliselt - et on moonika, kes on motellis nii koristajaks kui raamatupidajaks, vuhib parasjagu voodeid üles teha ja mõtleb, kuidas lõunavaheajal rannas oma boyfriendiga kokku saada. kuid moonika isa töötab lainelauana, ema aga esineb lõbustuspargis suure piiblina. selleni jõudes sain ma aru, et see lugu meeldib mulle. eriti kui moonika ema hakkab tütrele seletama, kuidas on selliseid inimesi, kes eelistavad seksuaalsuhetes moldiesid, aga sest pole midagi, neid tuleb õigel hetkel natuke kägistada, et ei puikleks, ja siis kombits läbi nina ajusse lükata ning sinna thinking cap pista. mispeale flesher kannab kogu oma maise vara õigele arvele üle ja läheb uputab end ära. no et mõtle, tütreke, kuidas muidu ma endale viimati uue keha sain (see protoplasma-värk vananeb mõne aastaga ära).
on terve galerii väga mõnusate kiiksudega tegelasi ja tegelt ka sf-rida. nagu öeldud, peaks selle paremaks mõistmiseks teadma kaoseteooriast ja fraktaalidest jne. aga võib leppida ka tõdemusega, et küll autor teab, millest räägib. igatahes leiutatakse poolkogemata protsess, mille abil kosmoses ringi hõljuvaid teadvusi näiteks moldiesse laadida. et kogemata, siis võtab tosin hinge kohad sisse mänguloomades. aga ühe osalise esivanemad olid indiaanlased, nii et temas ärkab otsekohe kahtlus, kui mesijuttu aetakse ja ilusat elu lubatakse. kähku üritataksegi siis külalistele ots peale teha.
ah, noh, mõnus lugu ühesõnaga, mõnusalt segases slängis kirja pandud liiatigi.