Nagu juba raamatu nimestki võib aru saada, on tegemist puhtakujulise küberpungi jutuga. Ostsin selle raamatu suuresti impulsi mõjul ning pean ütlema, et ei kahetse. Neile, kellele sõna wetware midagi ei ütle, siis küberpungi terminoloogias mõeldakse selle all bioloogilisi vahendeid, eekõige siis inimesi. Nüüd aga asja juurde. Raamatu autor on pisut mööda pannu oma oletustega, et aastate 1995-2000 nuputavad munapeadega teadlased välja vettpidava tehisintelligentsi, kuid hea jutu nimel võib talle selle andeks anda; "to err is human". Kuid olgu. Paar aastat pärast aastatuhande vahetust saadavad tegelased maalt välja robotehitajad (nn. bopperid), kes peavad üles ehitama kuule esimese toimiva baasi. Bopperid olid tehtud aga nii, et võimaluse korral nad pidevalt täiendavad ennast ning nii juhtuski, et üheltmaalt said bopperid aru inimeste ees pugemise mõtetusest ning teatasid, et vastvalminud baas on edaspidi nende kinnisvara. Inimestele see suurt ei istunud ning läks pisikeseks madistamiseks, mis lõppes lõpuks patiga - inimesed avastasid, et nad ei saa boppereid päris Kuult minema lennutada, samas aga bopperid leidsid inimestes enda jaoks liiga suure tüki olevat. Loomulikult pole selles raamatus mööda saadud ka Asimovi kuulsatest robootikaseadustest, kuid antud juhul on nad sisse kodeeritud robotite põgiprogrammidesse. Robotid, kes Kuule saadeti olid varustatud eraldi programmiga, mis käskis neil võimalikult palju areneda. Kuna mingil hetkel hakkasid käsud arenemist segama, hakkasid nad kohe uurima nendest kõrvale viilimise võimalust ning lõpuks hakkasid ilmuma bopperid, kes olid täiesti vabad. Muide, oma maal asuvaid "sugulasi" nimetasid nad põlglikult asimoviteks. Mingil hetkel tekkis bopperitel idis, et inimesed on juba pisut iganenud mudel ning kui varem ehitasid inimesed boppereid, siis tegid bopperid vastavalt omapoolse katse pisut inimesi engineerida. Tulemus läks lõppkokkuvõttes nässu, kuna selgus, et mitte ainult inimestel pole bopperitesse üleolev suhtumine, vaid bopperite arvamus inimestest on umbes sama. Lõppuks suutsid inimesed mingi kentsaka viirusega bopperid nässu keerata (tegemist oli mitteametliku grupeeringuga, kes sudis nii inimeste ametlike võimude, kui ka bopperite vastu), keerates samal ajal tuksi ka inimeste arvutid (asimovid). Bopperid jäid sirakile ning inimesed kaosesse. Viiruse mõjust tekkis aga robotitest mingi kentsakas uus moodustis, pool orgaaniline, pool sünteetiline, mis saavutas kah intelligentsi, kuid kelle eesmärgiks pole mitte inimeste mahasurumine, vaid pigem nende toetamine, sest nad vajavad inimesi sümbioosiks - just nagu erakvähk tasib oma seljas meriliiliat - üks tassib teist ringi, teine toidab ja kaitseb esimest. Häppi end. Kogu stoori on kirjutatud küllaltki jõhkras toonis ning kasutatud poolest saati väljamõeldud sõnavara - autor on leiutanud kõikidele fraktsioonidele oma slängi. Peale selle on raamat võibolla pisut liiga tehniline - mis omakorda tekitab tavaliselt olukorra, kus inimene kas ei salli seda raamatut üldse, või (nagu mina) on ilgelt sillas.