Of Men and Monsters on satiiriline-humoorikas ulmelugu. Hiiglasekasvu ja tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud tulnukad on vallutanud Maa, hävitanud inimeste tsivilisatsiooni ning ehitanud selle asemele enda oma. Inimkonna allesjäänud riismed on ellu jäämiseks sunnitud elama tulnukate ehitiste seinte ja põrandate vahel ning varastama toitu nagu kahjurid.
Loo peategelaseks on Eric, noor kütt Inimkonna nimelisest hõimust, kes kuulub tulnukatelt toitu varastavate tööliste hulka. Hõimu preestrinnad on talle äsja tseremoniaalselt pärisnime andnud ning nüüd peab ta enda lõplikuks tõestamiseks üksinda ja iseseisvalt ühe varguse toime panema. Aga siis... läheb kõik väga-väga valesti.
Ma arvan, et head huumorit on üsna raske kirjutada. Tenn tuleb siin sellega toime, kirjutades ühelt poolt lihtsalt mõnusa seiklusloo, teiselt poolt aga sellega kohe ka seiklusloo kui žanri teemade üle nalja visates. Samuti võtab ta ideest "mis siis, kui inimesed oleks hiiresuurused" välja üsna maksimaalselt sellele olemuslikku huumorit.
Raamatu algus on kiire, esimest süžeepööret ei pea kaua ootama. Umbes kahe kolmandiku peal tundub, et autoril on huvitavad mõtted otsa saanud ja lahendus tuleb sirgjooneline. Siis aga esineb lõpus veel üks puänt, mis on tagasi vaadates loogiline, aga samas tabas vähemalt mind ootamatult. Selline tugev lõpetus jättis hea üldmulje.
Selle raamatu põhjal asetaksin Tenni rahuliku südamega samasse ritta selliste kirjanikega, nagu Terry Pratchett ja Douglas Adams, kuigi viimaste parematele teostele jääb see lugu siin siiski alla.
Hinnang: 7/10
Loo peategelaseks on Eric, noor kütt Inimkonna nimelisest hõimust, kes kuulub tulnukatelt toitu varastavate tööliste hulka. Hõimu preestrinnad on talle äsja tseremoniaalselt pärisnime andnud ning nüüd peab ta enda lõplikuks tõestamiseks üksinda ja iseseisvalt ühe varguse toime panema. Aga siis... läheb kõik väga-väga valesti.
Ma arvan, et head huumorit on üsna raske kirjutada. Tenn tuleb siin sellega toime, kirjutades ühelt poolt lihtsalt mõnusa seiklusloo, teiselt poolt aga sellega kohe ka seiklusloo kui žanri teemade üle nalja visates. Samuti võtab ta ideest "mis siis, kui inimesed oleks hiiresuurused" välja üsna maksimaalselt sellele olemuslikku huumorit.
Raamatu algus on kiire, esimest süžeepööret ei pea kaua ootama. Umbes kahe kolmandiku peal tundub, et autoril on huvitavad mõtted otsa saanud ja lahendus tuleb sirgjooneline. Siis aga esineb lõpus veel üks puänt, mis on tagasi vaadates loogiline, aga samas tabas vähemalt mind ootamatult. Selline tugev lõpetus jättis hea üldmulje.
Selle raamatu põhjal asetaksin Tenni rahuliku südamega samasse ritta selliste kirjanikega, nagu Terry Pratchett ja Douglas Adams, kuigi viimaste parematele teostele jääb see lugu siin siiski alla.
Hinnang: 7/10