Jirel of Joiry on jutukogu, mis koondab kõiki autori jutte, kus esineb peategelasena Jirel, keskaegse Prantsusmaa väikese (ja väljamõeldud) Joiry vürstiriigi valitsejanna. Erinevalt samanimelisest 1969. aasta kogumikust on siia lisatud ka jutt "Quest of the Starstone".
1. Black God's Kiss (1934) 8/10
Jireli valdused on langenud, ta ise on vangi võetud ja omaenda lossis kongi heidetud. Vihast põledes vannub ta vallutajate pealikule kättemaksu ning sealsamas lossikeldris on kättesaadav üks hirmus saladus, millest teavad väga vähesed...
Kogumiku parim lugu ongi kohe esimene. Jireli raevukas iseloom hakkab kohe meeldima (kuigi lõpplahendus on sellega võrreldes ehk natuke vastuoluline?) ja selle teispoolse maailma veider õudus on väga meeldivalt lovecraftilik.
2. Black God's Shadow (1934) 4/10
Otsene järg loole "Black God's Kiss". Jireli hakkab südametunnistus vaevama ning ta otsustab ette võtta veel ühe teekonna oma lossi keldris asuva käigu kaudu.
See lugu samas... ei ole väga hea. Siin on mõned täitsa head sümbolid (kuju, vari ja hääl), aga muidu on see suhteliselt igav. Samuti õõnestab selline kergekäeline teine külastuskäik nagu esimese loo õudust. Mõned järjed võiks pigem kirjutamata jääda.
3. Jirel Meets Magic (1935) 6/10
Jirel koos oma meestega vallutab teda solvanud võluri lossi. Võlurit ennast nad ei leia, kuid kõige kõrgema torni aknast paistaks nagu mingi teine maailm. Jirel ainsana julgeb sealt aknast läbi astuda.
Siin loos on mõned täitsa head veidra õuduse kujundid ning mulle meeldib, kuidas kuri võlur osutub ühe teise jõu kõrval üsna ebaoluliseks. Muus osas ei ole see aga liiga tähelepanuväärne.
4. The Dark Land (1936) 6/10
Jirel on lahingus haavata saanud ja lamab surmaheitluses oma lossis. Siis aga haarab ta mingi tundmatu jõud ja ta ärkab tervena kuskil teises maailmas...
Siin loos on see "teise maailma sattumine" ehk kõige nõrgema seletusega, kuid see-eest on teine maailm ise oma elementaaljõududega täitsa tore. Terake õudust ka ja kokku saab selline hea keskmine jutt.
5. Quest of the Starstone (1937) 5/10 (kirjutatud koos Henry Kuttneriga)
Jireli käes on maagiline kalliskivi, mida ihaldab endale üks võlur. Läbi maagilise portaali tõmbab too kalliskivi röövimiseks endale kaugest tulevikust abimehe - kelleks osutub Northwest Smith!
Kuna igasugused Batman kohtub Supermaniga lood on fännide seas ülipopulaarsed, võis arvata, et ka Moore pidi lõpuks kirjutama oma kahe kuulsaima peategelase kohtumisest. Muud väga selle loo kohta öelda ei ole.
6. Hellsgarde (1939) 7/10
Hulk Jireli sõjamehi on langenud ühe vürsti kätte vangi. Nende vabastamise eest esitab too Jirelile nõudmise - ära tuua üks aardelaegas ammu mahajäetud ja kummitavast lossist keset sood.
Üllatavalt hea lugu. See on teistest üsna erinev ja selle põhjal on näha, et Jireli lugudes oleks olnud veel kirjutamiseks ruumi küll. Kahjuks on see ka autori viimane.
Täitsa huvitav oli lugeda seda kogu pärast Northwest Smithi, sama autori teise kuulsa kangelase lugude kogu. Tuliselt raevukas Jirel on tegelasena isegi natuke huvitavam kui jääkülm Northwest, kuigi eks nad mõlemad on natuke üheplaanilised.
Samas on mul kindlasti kahju, et Moore ei jõudnud Jireli lugudega vähemalt sama palju (ja vahest rohkemgi) teha, kuna materjali oleks olnud küll. Huvitav, kas Jirel inspireeris Robert E. Howardi loodud tulise iseloomuga tegelast Punane Sonja, või vastupidi?
Aga tulemuseks ongi see, et tervikuna ei ole Jireli kogumik päris sama tugev kui Northwesti oma. Individuaalsete lugudena on "Black God's Kiss" ja "Hellsgarde" kindlasti midagi, mille üle võib uhke olla. Jirel tegelasena aga paneb mõtlema, mis oleks võinud olla...
Hinnang: 6/10 (lugude aus keskmine)
1. Black God's Kiss (1934) 8/10
Jireli valdused on langenud, ta ise on vangi võetud ja omaenda lossis kongi heidetud. Vihast põledes vannub ta vallutajate pealikule kättemaksu ning sealsamas lossikeldris on kättesaadav üks hirmus saladus, millest teavad väga vähesed...
Kogumiku parim lugu ongi kohe esimene. Jireli raevukas iseloom hakkab kohe meeldima (kuigi lõpplahendus on sellega võrreldes ehk natuke vastuoluline?) ja selle teispoolse maailma veider õudus on väga meeldivalt lovecraftilik.
2. Black God's Shadow (1934) 4/10
Otsene järg loole "Black God's Kiss". Jireli hakkab südametunnistus vaevama ning ta otsustab ette võtta veel ühe teekonna oma lossi keldris asuva käigu kaudu.
See lugu samas... ei ole väga hea. Siin on mõned täitsa head sümbolid (kuju, vari ja hääl), aga muidu on see suhteliselt igav. Samuti õõnestab selline kergekäeline teine külastuskäik nagu esimese loo õudust. Mõned järjed võiks pigem kirjutamata jääda.
3. Jirel Meets Magic (1935) 6/10
Jirel koos oma meestega vallutab teda solvanud võluri lossi. Võlurit ennast nad ei leia, kuid kõige kõrgema torni aknast paistaks nagu mingi teine maailm. Jirel ainsana julgeb sealt aknast läbi astuda.
Siin loos on mõned täitsa head veidra õuduse kujundid ning mulle meeldib, kuidas kuri võlur osutub ühe teise jõu kõrval üsna ebaoluliseks. Muus osas ei ole see aga liiga tähelepanuväärne.
4. The Dark Land (1936) 6/10
Jirel on lahingus haavata saanud ja lamab surmaheitluses oma lossis. Siis aga haarab ta mingi tundmatu jõud ja ta ärkab tervena kuskil teises maailmas...
Siin loos on see "teise maailma sattumine" ehk kõige nõrgema seletusega, kuid see-eest on teine maailm ise oma elementaaljõududega täitsa tore. Terake õudust ka ja kokku saab selline hea keskmine jutt.
5. Quest of the Starstone (1937) 5/10 (kirjutatud koos Henry Kuttneriga)
Jireli käes on maagiline kalliskivi, mida ihaldab endale üks võlur. Läbi maagilise portaali tõmbab too kalliskivi röövimiseks endale kaugest tulevikust abimehe - kelleks osutub Northwest Smith!
Kuna igasugused Batman kohtub Supermaniga lood on fännide seas ülipopulaarsed, võis arvata, et ka Moore pidi lõpuks kirjutama oma kahe kuulsaima peategelase kohtumisest. Muud väga selle loo kohta öelda ei ole.
6. Hellsgarde (1939) 7/10
Hulk Jireli sõjamehi on langenud ühe vürsti kätte vangi. Nende vabastamise eest esitab too Jirelile nõudmise - ära tuua üks aardelaegas ammu mahajäetud ja kummitavast lossist keset sood.
Üllatavalt hea lugu. See on teistest üsna erinev ja selle põhjal on näha, et Jireli lugudes oleks olnud veel kirjutamiseks ruumi küll. Kahjuks on see ka autori viimane.
Täitsa huvitav oli lugeda seda kogu pärast Northwest Smithi, sama autori teise kuulsa kangelase lugude kogu. Tuliselt raevukas Jirel on tegelasena isegi natuke huvitavam kui jääkülm Northwest, kuigi eks nad mõlemad on natuke üheplaanilised.
Samas on mul kindlasti kahju, et Moore ei jõudnud Jireli lugudega vähemalt sama palju (ja vahest rohkemgi) teha, kuna materjali oleks olnud küll. Huvitav, kas Jirel inspireeris Robert E. Howardi loodud tulise iseloomuga tegelast Punane Sonja, või vastupidi?
Aga tulemuseks ongi see, et tervikuna ei ole Jireli kogumik päris sama tugev kui Northwesti oma. Individuaalsete lugudena on "Black God's Kiss" ja "Hellsgarde" kindlasti midagi, mille üle võib uhke olla. Jirel tegelasena aga paneb mõtlema, mis oleks võinud olla...
Hinnang: 6/10 (lugude aus keskmine)