Northwest of Earth on jutukogu, mis koondab kõiki autori jutte, kus esineb peategelasena Northwest Smith, juhutöödest elatuv kosmose-lindprii, kes on Maalt pagendatud. Huvitaval kombel on kõik lood esitatud nende kirjutamise järjekorras.
1. Shambleau (1933) 8/10
Northwest päästab Marsi väikelinnas raevunud rahvajõugu käest noore tütarlapse. Kuid nagu selgub, pole isegi paljunäinud lindprii varem sellise rassi esindajaga kohtunud.
Parim lugu terves kogumikus (uskumatu, et tegemist oli autori debüüdiga). Moore'i lood on tihti kantud lovecraftilikust õudusest ja siin tuleb see eriti hästi esile. Loo lõpp on tervikust pisut nõrgem, aga üldmuljet see väga ei riku.
2. Black Thirst (1934) 7/10
Veenuse sadamalinnas saab Northwest ühelt tütarlapselt kutse salapärasesse kindlusesse. Tollel tundub olevat eesmärgiks kindluse valitseja vastu mässu tõsta.
Täiesti korralik lugu, samuti meeldiva lovecraftiliku tundega. Esimest korda esineb siin idee ilust kui hävitavast loodusjõust, mida autor ka hiljem kasutab.
3. Scarlet Dream (1934) 8/10
Northwest ostab Marsi turult veidra mustriga salli. Samal õhtul magama jäädes siseneb ta unenäos selle mustri kaudu veidrasse paralleelmaailma ja jääb sinna lõksu.
Mulle meeldis see lugu pea sama palju kui "Shambleau", eriti paralleelmaailma veidralt õudse ülesehituse pärast. Lõpp on küll kaugele ette näha, aga sellest pole lugu.
4. Dust of Gods (1934) 7/10
Northwest palgatakse ekspeditsiooniks Marsi polaaraladele, et otsida midagi juba miljoneid aastaid unustatud linnavaremetest.
Jälle täiesti hea lugu lovecraftilikel teemadel. Plussiks on siin veel selle universumi ajaloo põhjalikum avamine.
5. Julhi (1935) 6/10
Northwest uimastatakse joogiga kuskil Veenuse kõrtsis ja ärgates leiab ta end salapärase linna varemetest.
Normaalne lugu, muudest pisut aeglasema tempoga. Lõpplahendusega ma ei ole rahul, see on ainuke, kus peategelane midagi halba korda saadab.
6. Nymph of Darkness (1935) 7/10 (kirjutatud koos Forrest J Ackermaniga)
Northwest kohtub öise Veenuse linnatänavatel tütarlapsega, kes põgeneb millegi eest. Aidates teda varjupaika jõuda, avastab Northwest valguse käes, et tütarlaps on nähtamatu.
Hea lugu, jällegi teemal "ilu on loodusjõud". Siin on peategelasel lõpplahendusega ehk kõige vähem pistmist ja ta on üldse rohkem kõrvaltegelase rollis, aga see ei sega.
7. The Cold Gray God (1935) 6/10
Salapäraselt kadunud laulja ilmub ootamatult välja ühes Marsi polaaralade linnas ja palkab Northwesti ühte veidrat karpi varastama.
Idee poolest normaalne lugu, kuid pisut veniv - ning samuti oli enamus siinset huvitavat tausta juba "Dust of Gods" loos läbi käidud.
8. Yvala (1936) 7/10
Northwest palgatakse ekspeditsioonile ühte Jupiteri metsikute kuude džunglitesse, kus olla nähtud erilisi kaunitare.
Kolmas lugu teemal "ilu on loodusjõud" ja ehk nendest kolmest isegi kõige parem. Sarnaselt "Shambleau" loole kasutab autor osavalt antiikmüütide töötlust.
9. Lost Paradise (1936) 8/10
Northwest viibib salaja Maal, kust ta kohtub ühe veidra ja talle tundmatu rassi esindajaga. Ühe teene osutamise eest lubab too paluda talt ükskõik mida...
Kolmas väga hea lugu siin kogumikus, väga meeldivalt fantastiline ja üsna kurb. Rangelt võttest ei juhtu siin midagi, aga tegelikult...
10. The Tree of Life (1936) 6/10
Northwest põgeneb Marsi kõrbes korravalvurite eest. Ootamatult kohtab ta ammusurnud linna varemetes salapärast naisterahvast, kes aga tõmbab ta kaasa kuskile veidrasse kohta.
Ei olnud halb lugu, aga see tundus natuke nagu nõrgem versioon loost "Scarlet Dream". Samuti on Northwest ka ise siin tavalisest nõrgem tegelane.
11. Quest of the Starstone (1937) 5/10 (kirjutatud koos Henry Kuttneriga)
Northwest tõmmatakse läbi maagilise portaali keskaegsele Prantsusmaale, kus ta palgatakse üht kalliskivi röövima. Kalliskivi omanikuks on aga Joiry Jirel!
Kuna igasugused Batman kohtub Supermaniga lood on fännide seas ülipopulaarsed, võis arvata, et ka Moore pidi lõpuks kirjutama oma kahe kuulsaima peategelase kohtumisest. Muud väga selle loo kohta öelda ei ole.
12. Werewoman (1938) 4/10
Täpselt mainimata asteroidil (?) kohtub Northwest igivana veidra needuse ja sellega seotud libahuntide-naiste karjaga.
Kõige nõrgem lugu terves kogumikus, aeglane ja igav ning ei jõua ka eriti kuhugi.
13. Song in a Minor Key (1940) 6/10
Northwest külastab saladuskatte all Maad ja see paneb teda mõtlema oma lapsepõlvele.
Ülilühike, kõigest paari lehekülje pikkune laast. Ühest küljest on see ilus lõpetus Northwesti lugudele, teisest küljest ei annaks see eelnevalt teiste lugudega mitte tutvunud lugejale mitte midagi. Jäägu siiski positiivne hinne.
Üldiselt üllatab Moore siin jälle positiivselt. Paljudes lugudest on selgelt näha, et tegemist oli Lovecrafti austajaga ning teatud aspektides kirjutab ta viimasest paremini. Kõik need tundmatud ja unustatud iidsed õudused annavad hästi edasi sedasama tunnet, et inimkond on üks väga väike ja tühine asi.
Mulle meeldib ka see maailm, kus lood toimuvad. Kogu elu on pärit juba miljard aastat tagasi hävinud nimetult planeedilt Marsi ja Jupiteri vahel, kust see siis edasi levis. Marsi tsivilisatsioonid on iidsed, Maa omad nooremad ja Veenuse omad kõige nooremad. Jupiteri metsikutel kuudel on küll elu, kuid mitte tsivilisatsiooni.
Selles kõiges on muidugi selgeid pulp-stiili mõjusid, kuid kuidagi tõusevad need lood Moore'i käes oluliselt kõrgemale. Tegemist ei ole lihtsalt kosmosekauboi-juttudega vaid millegi pisut enamaga. Ja kuigi pea kõik lood on selgelt ühe ja sama malli järgi kirjutatud, ei hakka see häirima.
Smith ise on ehk kõige vähem huvitav osa nendest lugudest. Ta on läbivalt külm ja tundetu (kuigi õiglase meelega, niipalju kui amet lubab) ning tundub, et kõik need erinevad naised nendes lugudes huvitavad autorit isegi rohkem kui tema peategelane. Viimasega on seotud ka see huvitav "ilu on loodusjõud" teema.
Mingis mõttes on sümboolne ka see, et Smith ei ole mingi üliinimene. Praktiliselt kõigis lugudes saaks ta lõpus lihtsalt hukka, kui talle poleks abiks keegi, keda ta ise aidanud on - või mõni tema vähestest sõpradest. Mingis mõttes ootasin ma pidevalt, kuidas mõnes loos ta Sherlock Holmesile sarnaselt ikkagi Reichenbachi kosest alla langeb.
Hinnang: 7/10
1. Shambleau (1933) 8/10
Northwest päästab Marsi väikelinnas raevunud rahvajõugu käest noore tütarlapse. Kuid nagu selgub, pole isegi paljunäinud lindprii varem sellise rassi esindajaga kohtunud.
Parim lugu terves kogumikus (uskumatu, et tegemist oli autori debüüdiga). Moore'i lood on tihti kantud lovecraftilikust õudusest ja siin tuleb see eriti hästi esile. Loo lõpp on tervikust pisut nõrgem, aga üldmuljet see väga ei riku.
2. Black Thirst (1934) 7/10
Veenuse sadamalinnas saab Northwest ühelt tütarlapselt kutse salapärasesse kindlusesse. Tollel tundub olevat eesmärgiks kindluse valitseja vastu mässu tõsta.
Täiesti korralik lugu, samuti meeldiva lovecraftiliku tundega. Esimest korda esineb siin idee ilust kui hävitavast loodusjõust, mida autor ka hiljem kasutab.
3. Scarlet Dream (1934) 8/10
Northwest ostab Marsi turult veidra mustriga salli. Samal õhtul magama jäädes siseneb ta unenäos selle mustri kaudu veidrasse paralleelmaailma ja jääb sinna lõksu.
Mulle meeldis see lugu pea sama palju kui "Shambleau", eriti paralleelmaailma veidralt õudse ülesehituse pärast. Lõpp on küll kaugele ette näha, aga sellest pole lugu.
4. Dust of Gods (1934) 7/10
Northwest palgatakse ekspeditsiooniks Marsi polaaraladele, et otsida midagi juba miljoneid aastaid unustatud linnavaremetest.
Jälle täiesti hea lugu lovecraftilikel teemadel. Plussiks on siin veel selle universumi ajaloo põhjalikum avamine.
5. Julhi (1935) 6/10
Northwest uimastatakse joogiga kuskil Veenuse kõrtsis ja ärgates leiab ta end salapärase linna varemetest.
Normaalne lugu, muudest pisut aeglasema tempoga. Lõpplahendusega ma ei ole rahul, see on ainuke, kus peategelane midagi halba korda saadab.
6. Nymph of Darkness (1935) 7/10 (kirjutatud koos Forrest J Ackermaniga)
Northwest kohtub öise Veenuse linnatänavatel tütarlapsega, kes põgeneb millegi eest. Aidates teda varjupaika jõuda, avastab Northwest valguse käes, et tütarlaps on nähtamatu.
Hea lugu, jällegi teemal "ilu on loodusjõud". Siin on peategelasel lõpplahendusega ehk kõige vähem pistmist ja ta on üldse rohkem kõrvaltegelase rollis, aga see ei sega.
7. The Cold Gray God (1935) 6/10
Salapäraselt kadunud laulja ilmub ootamatult välja ühes Marsi polaaralade linnas ja palkab Northwesti ühte veidrat karpi varastama.
Idee poolest normaalne lugu, kuid pisut veniv - ning samuti oli enamus siinset huvitavat tausta juba "Dust of Gods" loos läbi käidud.
8. Yvala (1936) 7/10
Northwest palgatakse ekspeditsioonile ühte Jupiteri metsikute kuude džunglitesse, kus olla nähtud erilisi kaunitare.
Kolmas lugu teemal "ilu on loodusjõud" ja ehk nendest kolmest isegi kõige parem. Sarnaselt "Shambleau" loole kasutab autor osavalt antiikmüütide töötlust.
9. Lost Paradise (1936) 8/10
Northwest viibib salaja Maal, kust ta kohtub ühe veidra ja talle tundmatu rassi esindajaga. Ühe teene osutamise eest lubab too paluda talt ükskõik mida...
Kolmas väga hea lugu siin kogumikus, väga meeldivalt fantastiline ja üsna kurb. Rangelt võttest ei juhtu siin midagi, aga tegelikult...
10. The Tree of Life (1936) 6/10
Northwest põgeneb Marsi kõrbes korravalvurite eest. Ootamatult kohtab ta ammusurnud linna varemetes salapärast naisterahvast, kes aga tõmbab ta kaasa kuskile veidrasse kohta.
Ei olnud halb lugu, aga see tundus natuke nagu nõrgem versioon loost "Scarlet Dream". Samuti on Northwest ka ise siin tavalisest nõrgem tegelane.
11. Quest of the Starstone (1937) 5/10 (kirjutatud koos Henry Kuttneriga)
Northwest tõmmatakse läbi maagilise portaali keskaegsele Prantsusmaale, kus ta palgatakse üht kalliskivi röövima. Kalliskivi omanikuks on aga Joiry Jirel!
Kuna igasugused Batman kohtub Supermaniga lood on fännide seas ülipopulaarsed, võis arvata, et ka Moore pidi lõpuks kirjutama oma kahe kuulsaima peategelase kohtumisest. Muud väga selle loo kohta öelda ei ole.
12. Werewoman (1938) 4/10
Täpselt mainimata asteroidil (?) kohtub Northwest igivana veidra needuse ja sellega seotud libahuntide-naiste karjaga.
Kõige nõrgem lugu terves kogumikus, aeglane ja igav ning ei jõua ka eriti kuhugi.
13. Song in a Minor Key (1940) 6/10
Northwest külastab saladuskatte all Maad ja see paneb teda mõtlema oma lapsepõlvele.
Ülilühike, kõigest paari lehekülje pikkune laast. Ühest küljest on see ilus lõpetus Northwesti lugudele, teisest küljest ei annaks see eelnevalt teiste lugudega mitte tutvunud lugejale mitte midagi. Jäägu siiski positiivne hinne.
Üldiselt üllatab Moore siin jälle positiivselt. Paljudes lugudest on selgelt näha, et tegemist oli Lovecrafti austajaga ning teatud aspektides kirjutab ta viimasest paremini. Kõik need tundmatud ja unustatud iidsed õudused annavad hästi edasi sedasama tunnet, et inimkond on üks väga väike ja tühine asi.
Mulle meeldib ka see maailm, kus lood toimuvad. Kogu elu on pärit juba miljard aastat tagasi hävinud nimetult planeedilt Marsi ja Jupiteri vahel, kust see siis edasi levis. Marsi tsivilisatsioonid on iidsed, Maa omad nooremad ja Veenuse omad kõige nooremad. Jupiteri metsikutel kuudel on küll elu, kuid mitte tsivilisatsiooni.
Selles kõiges on muidugi selgeid pulp-stiili mõjusid, kuid kuidagi tõusevad need lood Moore'i käes oluliselt kõrgemale. Tegemist ei ole lihtsalt kosmosekauboi-juttudega vaid millegi pisut enamaga. Ja kuigi pea kõik lood on selgelt ühe ja sama malli järgi kirjutatud, ei hakka see häirima.
Smith ise on ehk kõige vähem huvitav osa nendest lugudest. Ta on läbivalt külm ja tundetu (kuigi õiglase meelega, niipalju kui amet lubab) ning tundub, et kõik need erinevad naised nendes lugudes huvitavad autorit isegi rohkem kui tema peategelane. Viimasega on seotud ka see huvitav "ilu on loodusjõud" teema.
Mingis mõttes on sümboolne ka see, et Smith ei ole mingi üliinimene. Praktiliselt kõigis lugudes saaks ta lõpus lihtsalt hukka, kui talle poleks abiks keegi, keda ta ise aidanud on - või mõni tema vähestest sõpradest. Mingis mõttes ootasin ma pidevalt, kuidas mõnes loos ta Sherlock Holmesile sarnaselt ikkagi Reichenbachi kosest alla langeb.
Hinnang: 7/10