Otsustav tegevus käib nii kõrgetel energia-, tõenäosuste- ja ruumitasemetel ning sellistes dimensioonides, millistega inimestel mingit pistmist pole ja mis neile ettekujutamatud on. Seega jääb raamatus inimeste osaks väikeste abistavate ülesannete täitmine. No niiöelda positiivsete tõenäosuste juurdetekitamine. Ja õnnega mängimine – sellele olulisele tegurile vist millegipärast mõned inimesed „meeldisid”.
Nojah, aga et kusagil n-ndal energiatasandil toimuva mõistmine või galaktiliste tõenäosusvektorite ümberseadmine pole lugejale mõistetav asi (ega ole seda ilmselt ka teose autoritele :-) ), siis raamat räägibki jälle peamiselt Cantrast, Jelast ning Puust tavaülesannete täitmisel.
Kahjuks meeldis see raamatu mulle esimesest osast vähem. Raamatu esimene pool oli liiga aeglane ja liigselt süüviti pisiasjadesse. Paljudel asjadel, millele tähelepanu pöörati, polnud loo edasise arengu seisukohalt mingit tähtsust. Milleks siis nendele nii palju aega raisata? Poole raamatu peal said vist ka autorid aru, et lugu kipub venima ja äkki kappasid nad edasi juba hulga kiiremas tempos. Ja kaldusid minu arvates teise äärmusesse. Kohati läks päris rabistamiseks, toimuv oli katkendlik, kiiresti ühelt sündmuselt teisele hüplev, vahel oli raske mõne lehekülje jooksul mitu korda täiesti erinevatele sündmustele ümber lülituda.
Ega midagi, positiivsed tegelased olid taas sümpaatsed, põnevust oli (kuigi võinuks rohkemgi olla), kujutlusvõimet autoritel jagus, teatud fantasy vihje oli ka sees (õpetlaste tornid, Puu oma lendavate draakonitega)... neli.