Küsimus: kuidas on selline produktsioon võimalik? Vastus: see on võimalik vaid siis, kui kirjanik kirjutab nagu loom, eriti põdemata selle pärast, mis paberile kukub. "Loodu" kirjanduslikust tasemest kui sellisest juttu teha pole mõtet. On hulk stampvõtteid ja nende maitsetu ja mõõdutundetu kasutamine.
Algernonigi veergudel "alternatiivajaloo meistriks" tituleeritud isik on muide erialase ettevalmistusega (doktorikraad ajaloos), kuid hariduse on ta vist saanud pimedal stagnaajal Moskva Riiklikust Ülikoolist. Midagi ajalooliselt huvitavat või intrigeerivat siit raamatust ei leia.
Kui vaadata autori süzheid, siis torkab silma üks standardvõte. Võetakse mingi tavapärane ajaloo sõlmpunkt (US kodusõda, Võitmatu Armaada lahing, II maailmasõda) ja poogitakse mingi teadusliku fantastika stampteema (tulnukate invasioon, ajasränd)sinna juurde. Kõik see on nii etteaimatav, et hakka või nutma. Aga mitte süzheede nüridus pole ulmekirjanduse primaarne probleem. Andekamad vennad on palju kordi tõestanud, et suudavad kõige jaburama süzhee peale korraliku teose ehitada. Turtledove ei suuda.Tegelikult ta ei üritagi.
Niisiis jah. Teine maailmasõda on juba alanud, kui sisalikest tulnukad ühes oma sõjamasinatega kohale jõuavad. Inimesed reageerivad nii, et endistest vaenlastest saavad vähem ja rohkem vastumeelsed liitlased. Erandiks vaid Varssavi geto juudid, kellel oli järelikult sakslastega nii raske, et iga mollusk tundub parema variandina. Aga pikapeale saab neilegi selgeks, et parem oma kui võõras. Vastasseis on selline, et inimestel on raske kuid nad on nutikad ja arenemisvõimelised; sisalikkudel on seevastu superrelvad, pikk ühetooniline ajalugu ja ise on nad nii äpud, et lausa kahju hakkab. Kiidetud olgu issand jumal kes asjad jälle sedapidi korraldas.
Tekst on selle poolest tore, et arvestab ka võimalike vaimsete puuetega lugejatega. Kõike olulist nämmutatakse mitu korda läbi, et meelde jääks. Kes kiirema taipamisega on, tunneb aga end kui sõjaväes, kus algkooli pooleli jätnud seersant rivi drillib.
Et raamat võimalikult mahukas saaks, on areenile tegutsema valitud üle mõistuse suur hulk peategelasi: juudi rabi, saksa major, paar pesapallurit, "metsavahi" naispiloot, miski hiina libu, üks tulnukatest jne. Neid sureb vahepeal ja tekib ka juurde. Kaamera on nagu nimme paigutatud nii, et lugejal võimalikult igav oleks. Lehekülgi täidavad pikad ja algelised argimõtisklused või siis uimased dialoogid.
Poole peal saab selgeks, et Harryl on mingi omamoodi (võib ka öelda haiglaslik) suhe seksiga. Noortel armunutel on tavaks välja näidata, et nad üksteiseta elada ei saa, nii ronitakse igal võimalusel üksteise otsa/embusse. Nii on ka Harryl uskumatu võime ja vajadus seksistseene üksteise otsa kuhjata. Selle nimel on ka tulnukad paadunud vojeristideks tehtud. Ka inimeste konkurentsivõime põhjendamisel jõuab autor nobedalt selleni, et kõige taga on inimeste võime ühtida kui tuju tuleb, et ei pea mingite tobedate jooksuaegade järgi tantsima. Usun, et ülejäänud kolme köite jooksul jõuavad ka need potentsiaalsed paarid, kes esimeses köites moodustusid, veel mitu korda voodis ära käia, lahutagu neid siis hetkel maailmavaade, usk või Atlandi ookean.
Näide autori inimesetundmise ja usutavuse tasemest on järgmine: Noore (hiljuti abiellunud) hiina naise koduküla jääb jaapanlaste pommirünnaku alla. Naine kes samal ajal külast väljas koriluse vmt. tegeleb naaseb pärast rünnakut ja töllerdab seejärel tükk aega mööda tänavaid, et vaadata, mis värk on. Kuni lõpuks poolkogemata koduvärava ette jõudnuna avastab et pole ei kodumaja, ega inimesi kes seal elasid, sh. väikest poega. Iga ema või isa esimene instiktiivne liigutus ohuolukorras on oma laste järgi vaadata. Kui mõni inimene tõesti pole selline, tuleks kaaluda eutanaasiat ja iseäranis lootusetu on teha sellisest inimesest romaani üks peategelasi, kellele lugeja idee järgi kaasa elama peaks. Uskumatu, aga seda kõike on kirja pannud inimene, kellel on kolm tütart! Vaesed lapsed.
Mõtlesin, et kui kunagi viimane osa kätte satub, loen viimased kümmekond lehekülge läbi, et näha, mis põhilistest tegelastest sai, aga jah, tundub et ei viitsi. Tegelikult ei usu ma ise ka hästi, et ma sellegi trükise üldse läbi sain. Sest raamat on kohutavalt tömp ja autor on üks kuradi jobu.