Rangelt võttes sellise proloogiga romaani ulmeline osa ka piirdub. Järgneb “Pelican Briefi” stiilis madin, kus Luureteenistuse juhtkond üritab oma pläkki kinni mätsida ja head ja õiglased seda paljastada. Kauge tulevikumaailm ei erine palju meie omast, infovahetus toimub algelises internetis, pangad ja õhtumaine demokraatia on alles jne. Lõppvaatuses saavad pahad oma palga.
Mittesekkumise teema on ulmes ju tuntud ammune leitmotiiv ja ikka mitmeid kordi paremini avatud. Õieti Turtledove selle avamisegaga ei tegelegi, rohkem tahab tegu olla sorava põnevikuga, milles sf vaid taustaks. Suurt midagi kirjanikul öelda nagu ka ei ole. Üldiselt - ebaoluline romaan, milles ebaloogiliste detailide kallal oleks normist küllaga. Mind häiris ka kirjaniku valitud võte, et loos polnud ühtegi saladust, lugeja teadis kõike ning sestap ei tekkinud ka lõpulahenduses mingit üllatust.