Kasutajainfo

Harry Turtledove

14.06.1949-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

Romaanid:

arvustatud
  3. Agent of Byzantium (1987) [ 2 ] ( 4.5 )
arvustatud
  8. Noninterference (1988) [ 1 ] ( 3.0 )
arvustatud
  12. Krispos of Videssos (1991) [ 1 ] ( 3.0 )
arvustatud
  13. Krispos Rising (1991) [ 1 ] ( 3.0 )
arvustatud
  14. Earthgrip (1991) [ 1 ] ( 4.0 )
arvustatud
  21. Worldwar: In the Balance (1994) [ 1 ] ( 2.0 )
arvustatud
  22. Krispos the Emperor (1994) [ 1 ] ( 4.0 )
arvustatud
  29. Hammer and Anvil (1996) [ 1 ] ( 2.0 )
arvustatud
  52. Ruled Britannia (2002) [ 1 ] ( 3.0 )

Lühiromaanid:

arvustatud
  7. The Pugnacious Peacemaker (1990) [ 2 ] ( 4.0 )
arvustatud
  8. Down in the Bottomlands (1993) [ 2 ] ( 3.0 )
arvustatud
  13. Audubon in Atlantis (2005) [ 3 ] ( 3.667 )

Jutud:

arvustatud
  2. Death in Vesunna (1981) [ 1 ] ( 5.0 )
arvustatud
  12. The Road Not Taken (1985) [ 4 ] ( 3.25 )
arvustatud
  13. Bluff (1985) [ 1 ] ( 5.0 )
  32. Images (1987)
arvustatud
  35. The Last Article (1988) [ 2 ] ( 4.5 )
  39. Lure (1988)
arvustatud
  40. Tribute Maidens (1988) [ 1 ] ( 4.0 )
  43. Batboy (1988)
arvustatud
  49. Islands in the Sea (1989) [ 18 ] ( 3.944 )
arvustatud
  52. Counting Potsherds (1989) [ 1 ] ( 4.0 )
arvustatud
  56. Island of the Gods (1990) [ 1 ] ( 2.0 )
arvustatud
  67. Juchi the Accursed (1991) [ 1 ] ( 4.0 )
arvustatud
  78. Hang Together (1992) [ 1 ] ( 2.0 )
  80. Vermin (1993)
arvustatud
  81. Those Who Lost (1994) [ 1 ] ( 3.0 )
arvustatud
  91. The Phantom Tolbukhin (1998) [ 1 ] ( 4.0 )
arvustatud
  101. Joe Steele (2003) [ 3 ] ( 2.333 )
arvustatud
  114. None so Blind (2009) [ 2 ] ( 4.5 )

Kogumikud:

  11. 3 x T (2004)

Antoloogiad:

arvustatud
  1. Alternate Generals (1998) [ 1 ] ( 3.0 )

· Harry Turtledove ·

The Road Not Taken

(jutt aastast 1985)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fiction / Science Fact» 1985; november [autorinimega Eric G. Iverson]

Tekst leidub kogumikes:

Hinne
Hindajaid
1
1
1
0
1
Keskmine hinne
3.25
Arvustused (4)

Jutustus "Teed, mida me EI vali" on lugu esimesest kontaktist, aga uudselt nähtuna. Eksisteerib kosmiline impeerium, kus aastasadu on kasutatud hüperdraivi ja antigravitatsiooni. Selle karutaolised alamad elavad üldiseltvõttes keskajas (küünla- ja tõrvikuvalgus, musketid jne), sest kogu nende energia on läinud hüperdraivi kasutamisele, st. mööda kosmost kolamisele ja impeeriumi loomisele. Kuna inimesed hüperdraivi ei avastanud, arenes elektromagnetism ja tehti muid tähtsaid leiutisi. Ja siis avastavad mõõku ja eestlaetavaid püsse kasutavad roxalaanlased Maa ning inimkonna. Muidugi tehti katse vallutada Maa.... ja inimkond sai enesele hüperdraivi. Igati hea lugu sümpaatsetest ja vapratest tulnukatest. Hindeks 5.
Teksti loeti vene keeles

See on ühe idee jutt, ja selleks ideeks on antud juhul "mis oleks, kui hüpermootor ja antigravitastioon oleks miski, mida saavad tsivilisatsioonid suvalisel hetkel avastada", edasiarendusega sellest, et sellisel juhull läheks kogu võhm selle arendamisele ja kasutamisele ja kosmoses ringi kolamisele ja muuks ei jääks enam aega. Me peame uskuma, et nad ehitavad tohutuid hermeetilisi kosmoselavu mis mingeid aerodünaamilisi omadusi omamata suudavad manööverdada oluliselt paremini kui hävistuslennukid aga selliste suuremas koguses ehitamine ei ole neil kaasa toonud üldist tehnoloogia ja kultuuri arengut. Või siis üldse mingit arengut. Mis siis kui lihtsaks need avastused teeks transpordi või maaharimise või siis pikamaa kahurväe. Mis siis et suure koguse hermeetiliselt suletavate suurte metallmasinate tootmine nõuab suurt hulka metalli, selle kaevandamise, valamise, töötlemise jne oskust. Ja seega töölisi ja oskuseid ja suutlikust selle sama maaharimisega piisavalt tegeleda, et neil süüa oleks. Aga ei. Autoril on tulnud idee ja ükskõik kui vastuoluline ja võimatu iga järgmine sealt tulnud plaan ka poleks, see tuleb ikkagi kõike muud ignoreerides looks raiuda.

Võiks ette kujutada sama lugu primitiivsemas keskkonnas kus hüpermootori asemel on näiteks tuule kasutamine ja me peaks uskuma, et see on olnud täiesti regresiivne ja kõike muud pärssiv leiutis. Mis siis, et meile kirjeldatakse kuidas sõidetakse ringi purjefregattidega, lihtsalt neil fregattidega sõitjatele on ainsaks relvaks puunui ja seljas loomanahad. Sest noh, nad ju kulutasid kogu oma energia purje avastamisest peale laevade ehitamisele ja ringi purjetamisele, pole oluline kust nad fregattide ehitamise oskused ja selleks vajaliku puidu said.

Kokuvõttes jabur rämps mida on parem mitte lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Harry Turtledove on enam kui viljakas autor, kes tänapäeval kirjutab peamiselt vaid alternatiivajalugusid ning peamiselt tüsedate romaani(sarja)dena.

Kunagi ammu, kirjanikukarjääri algusaastatel avaldas Turtledove omi tekste pseudonüümi Eric G. Iverson all. Algajana kirjutas ta loomulikult rohkem jutte ja kirjutas neid ka märksa laiemas teemaspektris.

Kosmoses lendab üks armaada, mille laevades pole elektrit ning seal on rõske ja haiseb väljaheidete järgi. Võitlusvaim on neil aga äge ja üks planeet teise järel saab nende omaks...

Jutu alguses märkavad roksalanid järjekordset paljulubavat planeeti ning kuna autor on armaadalaste võõrikust omajagu rõhutanud, siis keskmiselt taiplik lugeja mõistab, et uus vallutusobjekt on Maa. Nii ongi ning edasine jutt on kahe tsivilisatsiooni kohtumisest, sõjast ja selle tagajärgedest.

Jutt käimata radadest ilmus esmakordselt 1985. aastal, ajakirja «Analog» novembrinumbris ning on Roxalani-sarja avalugu. Kummalise tõsiasjana ilmus sarja teine (ja viimane) jutt «Herbig-Haro» aasta varem.

Tundub, et tegemist on populaarse tekstiga, sest juba järgmine aasta ilmus see menuka antoloogiasarja «There Will Be War» viiendas köites «Warrior». Seejärel autorikogus «Kaleidoscope» (1990), mis tõlgiti ka tšehhi keelde. Seejärel venekeelses valimikus «Земная хватка» (1995). Lisaks veel valikantoloogiad «Masterpieces: The Best Science Fiction of the Century» (2001) ja «Alien Contact» (2011), neist esimene on täies mahus ilmunud ka tšehhi, poola ja hispaania keeles. Et pidevad kordustrükid ja viis tõlget... eriti, kui arvestada, et Harry Turtledove ei ole eriti tõlgitud autor.

Tõttöelda mind hämmastab selle jutu menu. Jah, on leidlik ja omajagu jabur idee tulelukuga püssidega mõistuslikest karudest kosmoses. On huvitavaid mõtteid. Kummalise ja jabura loona alanud jutt kisub teises pooles pigem traagiliseks ning seal teises pooles esitatud mõtted on tegelikult päris ägedad... Kuid autor ja tema stiil, õigemini selle puudumine. Jah, ma saan aru, et algaja ja tahtmist täis, aga tulemus on kohutav. Alguses mingi surmigav salatsemine, kuigi Bob Waltersi illustratsioonid (vt blogi) andsid ju kohe teada, et karud. Lahingukirjeldused olid päris head, aga asjad läksid ikka nii, nagu autor oli plaaninud, ja see oli primitiivne ja läbinähtav. Jah, lõpp juba lubas ning jutu teine pool oli ka mõnusam lugeda, aga kolmest kõrgemat hinnet ma panna ei suuda. Lugemisjärgselt ja bibliograafiates sobrades selgus, et mul on isegi kodus olemas see venekeelne valikkogu, püüdsin meenutada, et kas ma seda juttu ka sealt lugesin ja läbi hägu meenus, et alustasin, aga ei suutnud...

Ja mind jääb ikkagi vaevama küsimus, et kuidas jõudis see tekst XX sajandi parimaid ulmelugusid koondavasse antoloogiasse. Orson Scott Card koostajana sellele vastust ei andnud... ütles lihtsalt, et tema valik, et võtke või jätke. Üks võimalik seletus, et see jutt mõjub üsna vanamoodsana, et otsekui oleks kirjutatud juba 1955. aastal ning lombitaguses ulmes, kus nostalgia on alati oluline, et järsku seepärast...

Teksti loeti inglise keeles
Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud)

(tegu ei ole müüriga, tegu on väga pika majaga...)

Probleemide korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuni 2017
mai 2017
aprill 2017
märts 2017
veebruar 2017
jaanuar 2017