Sisu: valgustatud ja tsiviliseeritud impeeriumi ekspeditsioon suundub metslaste maale uurima, kas seal tõepoolest leidub lohesid, nagu müüdid ja rännulood kõnelevad. Põhiline osa loo meeldivusest tuleb sellest, et valgustatud impeeriumis kasutatakse kõvasti maagiat ja parem maagia eristabki neid närustest metslastest nende jäledas džunglis. Impeeriumlaste nimed on soome- ja kohati lustlikult eestipärased (parun Toivo!), nende naha ja silmavärv tume ja käitumine nagu tüüpilistel valgetel meestel tüüpilises tundmatu maa avastamisest rääkivas 19. sajandi romaanis, ehkki natuke suurema hulga seksiteemaga maitsestatult. Aga ainult natuke ja tõesti maitsestatult, mitte vürtsitatult - vürtsikat pole seal midagi.
Barbarid džunglis on niisiis kahvatu nahaga ja heledapäised muidugi, ning nende keel tundub kandvat slaavi mõjusid.
Vastastikku seisavad "me teame kõike, sest me oleme haritud" tsiviliseeritud ekspeditsiooni suhtumine ja metslashõimude tavatarkus ja kohalikud teadmised. Mõlemaid proovitakse loo kestel klassikalistes džungli-uurimise seiklustes järele ning kellele loo lõpuks õigus jääb, lugege ise.
Sümpaatne jutt, aga ei midagi põrutavat. Hea.