Inglise vastupanuliikumine palkab William Shakespeare’i kirjutama näidendit, mis tuginedes Tacituse poolt kirjapandud keltide kuninganna Boudicca võitlusele roomlaste vastu, süstiks inglastesse patriotismi ja innustaks neid mässule. Hispaanlased omakorda palkavad Shakespeare’i kirjutama kangelaslikku tragöödiat kunigas Felipest. Inglise loovisikute meelsuse järele nuhib leitnant (ja samuti näitekirjanik) Lope de Vega. Lõpuks mäss toimubki ja hispaanlsed pekstakse minema. Ongi tegelikult kogu süzhee.
Pärast seda romaani kandsin ma Turtledove’i enda jaoks lõplikult maha. Miks?
Romaan on talumatult igav, selles ei toimu õieti midagi, see on selgelt venitatud, Turtledove on seda lihtsalt vihtunud kirjutada. 5/6 romaanist toimub umbes järgmise skeemi järgi: Shakespeare ärkab üles, vestleb oma kaasüüriliste ja majaperenaisega, läheb teatrisse, kohtab teel mõnda vastupanuliikumise agenti, lobiseb sellega, lõõbib teatris näitlejatega, teeb proove, vestleb Lope de Vegaga, läheb siis sööma, magab trahteriperenaisega ja lobiseb lõpuks kaasüürilistega. Teine süzheeliin: Lope de Vega ärkab üles, tõreleb oma laisa teenriga, käib briifingul oma ülemuse juures, läheb teatrisse, lobiseb näitlejate ja Shakespeare’iga, seikleb siis oma hulgaliste naissõpradega, siis läheb ta koju ja tõreleb jälle oma laisa teenriga. Vahepeal vilksatab veel mõni ajalooline tegelane, Kit Marlowe või Francis Bacon, kuid mingit olulist rolli nad ei mängi, nad on ruumitäiteks. Sellise skeemi järgi mööduvad umbes viissada lehekülge. Selline jahmatav üheülbalisus on seletatav ainult sellega, et Turtledove kirjutab aastas viis tellist ja tal lihtsalt pole aega romaanide süzheesid kuidagi lihvida või neid veidigi põnevamaks teha. Tulemus on maniakaalse kiirkirjutamine ja igasuguse autoripoolse sõnumi puudumine.
Kui ma loen ajaloolist romaani Shakespeare’ist, siis eeldan ma, et a) autor kujutab geeniust, hiilgava klassikalise haridusega loovisikut, kes kirjutas Hamleti, Leari, Macbethi ja kõik need teised... et me näeme maailma ajaloo üht suurvaimu, kordumatut ja erakordset kunstnikku.
või:
b) autor näitab, et tegelikult ei kirjutanud see ilma igasuguse klassikalise hariduse Stratfordi näitleja mitte ühetgi geniaalset näidendit ja autor paljastab kõik Shakespeare’iga seotud saladused.Turtledove ei tee kumbagi. Tema Shakespeare on lihtsalt üks mõttetu molkus, täiesti verevaene ja tuim tüüp, kellest ma iialgi ei usuks, et ta võiks mõne surematu näidendiga hakkama saada.
Palju paremini pole õnnestunud ka Lope de Vega kuju, kes on andnud autorile tänuväärset ainet oma halenaljakate armuseikluste kirjeldamisega lehekülgede täitmiseks. Ja ehkki mehe ja naise intiimsuhete kirjeldamine on Turtledove’i kõige asjalikum külg, ei päästa ka see romaani kui tervikut.
Hämmastav on see, et “Britannia” võitis 2002. Sidewise Awardi kui parim alternatiivajalooline romaan. Minu meelest on siin kirjandust ja alternatiivajalugu näpuotsaga. Ei saagi rohkem olla, kui kirjanikul pole tegelikult mitte midagi öelda. Romaani lõpuks pöörduvad ju sündmused meie ajaloovarianti tagasi - midagi olulist meie maailma kohta see hispaanlaste Britannia afäär meile ei ütle.
“Kolme” venitab kuidagi välja, peaasjalikult puhtalt sellega, et autor on endale Shakespeare’i aegse maailma korralikult selgeks teinud, kasutanud mitmeid ajaloolisi isikuid ja ainestikku. Samas on romaani mahukus jälle tingitud sellest, et kogu teadaolev Shakespeare’i-aegne Londoni topiti kuidagi sisse. Aga rohkem ma Turtledove’i romaane lugeda ei kavatse.