20 miljonit aastat tagasi oli kõik veel meie ajalooga samasugune. Umbes 6 miljonit aastat tagasi aga liikus meie maailma Aafrika edela-osa põhja poole, põhjustades mäestiku kuhugile Gibraltari kanti. Teoreetiline Vahemeri lahutati Atlandi ookeanist ja kuivas ära. Sinna moodustus omapärane looduskeskkond - Bottomlands.
Selles ajaloos siis pole Vahemerd ja kogu maailma etniline, poliitiline ja geograafiline kaart on sootuks teistsugune. Äratundmatuseni. Bütsansi ajaloo korüfee Turtledove tunneb hästi ainest, teab millise üüratu tähtsusega oli Vahemerd ümbritsev tsivilisatsiooniruum tulevikule. Kuna kaamera jutus sätitud nii, et mingeid seoseid meie maailmaga pole, siis pikemaid seletusi, et kuidas ja miks pole samuti.
Tegevustik algab järjekordse turismireisiga Bottomlandsi (no Põhjamaaks seda ju ei tõlgi) teatavale looduskaitsealale - Kaevikuparki. Peategelane on Radnal vez Krobir, giid. Kokku kogunenud üsna kirju ja internatsionaalne seltskond, kõigist Bottomlandsi ümbritsevaist maadest. Ilmselt vastab loo toimumisaeg meie omale - tehnika on küllatki arenenud - pommid, helikopterid jne. Eriti rahumeelne see maailm pole, sõjad on tavalised.
Pakuksin, et Tartesh - riik Bottomlandsi ääres, mis Kaevikuparki haldab ja valdab, asub meie Ibeeria poolsaarel. Reisimarsruut viib maailmast äralõigatud kantidesse, Bottomlandsis pole loomulikult linnu ega muud säärast. Peale esimest huvitavat reisipäeva, mille jooksul ka lugeja omapärasest looduskeskkonnast haaravalt osa saab, on Radnal sunnitud (justnimelt!) öösel astuma kahe Krepalgani Liidust (umbes Vahemere idakaldal) pärit kena naisturistiga intiivahekorda.
Ülejärgmisel hommikul on üks turist, keegi Dokhnor mõrvatud. Üsna pea tuvastavad kohalesaabunud julgeolekutöötajad temas Tarteshi rivaalriigi Morgaffo spiooni. Intriig muutub üha keerulusemaks, sest varsti selgub, et kaalul pole ei rohkem ega vähem, kui kogu Bottomlandsi saatus. Ütleme, et järgneb poliitiline põnevik kriminullivormis.
Turtledov on hea kirjanik; ta tunneb hästi süzheevõtteid ja omavahel klappivaid tegevusliine, tekstis oleks nagu piisavalt pinget ja dramaatikat aga kokku on igav. Kummaline, sest midagi ei logise ja lõpplahenduski kenasti kokkuvõttev ja kompaktne... Mitu kuud pärast lugemist hakkasid lõpulahenduseks olnud intriig ja mõningad sedastused meeltes edasi mängima; kuigi süzhee ja loo käik tervikuna mitte. Loo "point" on täiesti tasemel, ent HT üliinimlikku kirjutamisjaksu arvestades, näikse, et teksti on liiga palju ülearust vahtu sisse sattunud. Kui too välja jätta, tundub 1994.aasta parima lühiromaani Hugo täiesti teenitud. Aga praegu - ei oskagi täpselt seletada, miks, - aga “kolme” see asi saab.
Selles ajaloos siis pole Vahemerd ja kogu maailma etniline, poliitiline ja geograafiline kaart on sootuks teistsugune. Äratundmatuseni. Bütsansi ajaloo korüfee Turtledove tunneb hästi ainest, teab millise üüratu tähtsusega oli Vahemerd ümbritsev tsivilisatsiooniruum tulevikule. Kuna kaamera jutus sätitud nii, et mingeid seoseid meie maailmaga pole, siis pikemaid seletusi, et kuidas ja miks pole samuti.
Tegevustik algab järjekordse turismireisiga Bottomlandsi (no Põhjamaaks seda ju ei tõlgi) teatavale looduskaitsealale - Kaevikuparki. Peategelane on Radnal vez Krobir, giid. Kokku kogunenud üsna kirju ja internatsionaalne seltskond, kõigist Bottomlandsi ümbritsevaist maadest. Ilmselt vastab loo toimumisaeg meie omale - tehnika on küllatki arenenud - pommid, helikopterid jne. Eriti rahumeelne see maailm pole, sõjad on tavalised.
Pakuksin, et Tartesh - riik Bottomlandsi ääres, mis Kaevikuparki haldab ja valdab, asub meie Ibeeria poolsaarel. Reisimarsruut viib maailmast äralõigatud kantidesse, Bottomlandsis pole loomulikult linnu ega muud säärast. Peale esimest huvitavat reisipäeva, mille jooksul ka lugeja omapärasest looduskeskkonnast haaravalt osa saab, on Radnal sunnitud (justnimelt!) öösel astuma kahe Krepalgani Liidust (umbes Vahemere idakaldal) pärit kena naisturistiga intiivahekorda.
Ülejärgmisel hommikul on üks turist, keegi Dokhnor mõrvatud. Üsna pea tuvastavad kohalesaabunud julgeolekutöötajad temas Tarteshi rivaalriigi Morgaffo spiooni. Intriig muutub üha keerulusemaks, sest varsti selgub, et kaalul pole ei rohkem ega vähem, kui kogu Bottomlandsi saatus. Ütleme, et järgneb poliitiline põnevik kriminullivormis.
Turtledov on hea kirjanik; ta tunneb hästi süzheevõtteid ja omavahel klappivaid tegevusliine, tekstis oleks nagu piisavalt pinget ja dramaatikat aga kokku on igav. Kummaline, sest midagi ei logise ja lõpplahenduski kenasti kokkuvõttev ja kompaktne... Mitu kuud pärast lugemist hakkasid lõpulahenduseks olnud intriig ja mõningad sedastused meeltes edasi mängima; kuigi süzhee ja loo käik tervikuna mitte. Loo "point" on täiesti tasemel, ent HT üliinimlikku kirjutamisjaksu arvestades, näikse, et teksti on liiga palju ülearust vahtu sisse sattunud. Kui too välja jätta, tundub 1994.aasta parima lühiromaani Hugo täiesti teenitud. Aga praegu - ei oskagi täpselt seletada, miks, - aga “kolme” see asi saab.