Tegemist on kuuest seotud jutust koosneva kogumikuga. Tegelased on samad, ühest jutus toimunu mõjutab teisigi, nii et romaaniks võib asja ka teatavate mööndustega pidada. Peategelane on Konstantinoopoli magistrianos Basil Argyros, selline bürokraadi, salapolitseiniku ja luuraja segu. Seikleb ta maailmas, kus islam ei tekkinud, Bütsans on barbaritelt tagasi vallutunud kogu Vahemere-äärse maa ning võitleb 14. sajandil idas Pärsiaga, mis on umbes samavõimas võimukeskus. Argyrose tegevuse kaudu saab Impeerium enda valdusse uued leiutised – püssirohu, trükikunsti, pikksilma, Aryros avastab ise ravi rõugete vastu, jõuab propaganda tähtsuse olemuseni ning hoiab ära türgi nomaadide valgumise Väike-Aasiasse. Ühesõnaga – tänu Argyrosele võib Bütsans veel kaua õitseda ja kasvada, koondades enda kätte alusmaterjali teaduslik-tehniliseks revolutsiooniks.
Palju on teoloogilisi väitlusi ja mõttearendusi, mis juudist Turteldove’il on õnnestunud üpris edukalt kõrvaltvaataja pilguga edasi anda. Õigeusklik impeerium võitleb ketserlusega, kuigi mitte selliste vahenditega, nagu katoliiklus seda tegi. Poliitilised pinged Impeeriumi sees tekivadki enamalt jaolt usulistel ettekäänetel.
Argyrose antipoodiks kujuneb Pärsia naisagent, kellega tema suhted varieeruvad voodist mõrvakatseni. Siiski on nad profesionaalid, ajavad mõlemad riiklike asju ja viimases loos leiavad ühise vaenlase. Üldse tulevad HT-l mehe ja naise suhete kirjeldamised paremini välja, kui miskid muud liinid. Kirjanikul näikse olevat soov hästi detailselt ka igasugu lööminguid ja lahinguid kirjeldada, kuigivõrd põnevalt see tal küll ei õnnestu.
Ajalooline taust on huvitav ja veenev, samas tegelaskujud ning sündmustik ise jäävad veidi lahjaks. Ajaloolises plaanis on huvitavaim viimane lugu, milles Basil ja tema Pärsia kolleeg alaanide vürsti õukonnas ründavatele kirgiisidele vastulöögi annavad. Miskipärast nimetab HT seldzhukke kirgiisideks… Erinevalt pärisajaloost said stepirahvaste poolt lüüasaanud alaanid Gruusias ülemvõimu enda kätte. Grusiinist nõuniku nimi – Tshinvali – näitab, et autor on tegelastele nimesid andnud pelgalt pilku kaardile visates, ega pole ajaloolisesse tausta süvenenud (see on umbes sama, kui mõne muinaseestlase nimi oleks Jüri Kohtla-Järve).
HT kirjutamisstiil pole kuigi jõuline, pigem selline rahul, inimlik ja fikseeriv, kuid mingi mõõde jääb ajalooliste põnevusjuttude kirjutamiseks siiski puudu. Vähe on tekstis ootamatuid süzheekäänakuid.
