(jutt aastast 1989)
eesti keeles: «Saared meres»
antoloogia «Täheaeg 2: Doominosillad» 2003
Lugu läheb poole pealt huvitavamaks, aga mitte eriti. Usundilooga kursis olemine tuleks kõvasti kasuks. Ajalooga kursis olemine tuleks veel rohkem kasuks. Islam sündis teadupoolest VII saj pKR ja Rooma impeerium lõppes V sajandil – seega ei saa tegemist olla misjonivenna Saulus-Paulusega. Paari lehekülje pärast antakse juba kindlam pidepunkt. Tegemist on ajaga, mil Bulgaaria oli Rooma liitlane – st, millalgi 1032. aastast edasi.
Jutt ise on suhteliselt nüri. Väideldakse usulistel teemadel ja muud midagi. Mulle meeldis sellegipoolest. Korralik alternatiiv-ajalugu. Ajastu hõng igati olemas.
oletaks, et (alt.)ajaloolise teksti puhul peaks autori eesmärk olema tutvustada oma lugejatele kujutatud kauge perioodi inimeste maailmavaadet. et miks tegid nad just niisuguseid otsuseid jne - ning et milles seisnes nende *teistsugusus*. aga omistada *oma* ajastu mõttemalle mingi kauge ajastu inimestele on odav ja võlts. müüb muidugi paremini.
----------------------------------
10 aastat hilisem märkus. Vahepealsete aastate jooksul olen avastanud, et kunagi eksisteeris veel üks Bulgaaria -- riik nimega Volga-Kaama-Bulgaaria just nende kahe jõe vahelisel alal, mis tõepoolest valis usuks varakult islami. Ja kui nüüd selle tõsiasja valguses mõelda, et mispärast see jutt siis nüüd nii väga üldse ulme on... Antagu mulle andeks, aga teate, kui palju ma iseenese teadmata oma ajaloo kontrolltöödes alternatiivajaloolist ulmet olen kokku kirjutanud... nii et käsi lihtsalt nõuab esialgse 3 mahatõmbamist.
Mitmest loetud romaanist ja jutust on selge, et Harry Turtledove tegeleb põhimõtteliselt ulmemakaronide keetmisega. Kõhu saab täis, päris ära rikkuda on seda toitu ka üsna raske, aga mingit muljet ei jää. Konkreetselt seda juttu lugesin üle-eelmisel aastal väljamaa keeles ja üldse ei tulnud tuttav ette… alles juhtumisi “Täheaeg 2” sisukorda nähes leidsin, et olin seda kunagi varem juba tõlkes lugenud.
Detaile (paraku küll peamiselt nimesid) on omajagu, õhustikku armetult vähe. Tegelased kõnelevad püüdlikult kõiki pisiasju ära mainides; kus sellest ei piisa, tuleb appi kõikvõimsa Autori kirjeldav sulg (hea küll, vähemalt on see tehniliselt korralikult teostatud). Isegi loo olemasolu ainus õigustus, “mis siis, kui…”, on ilukirjandusele ebatüüpilises sissejuhatuses juba välja räägitud. Iseasi muidugi, et minusugune harimatu mats poleks ilma midagi taibanud…
Selline lugu siis. Hamba all ei karjunud, aga midagi head selle kohta ka öelda ei oska. Kõhe mõelda, et paarkümmend aastat kirjutada vihtunud autoril tolle pretensioonika pealkirjaga alt-ajaloo kogumiku tarvis oma loomingust midagi paremat valida polnudki…