Minu esimene kokkupuude Effingeriga on, nagu hindestki näha, valdavalt positiivne. Kõige rohkem meeldisid selle jutu juures kollaažstiil, eriline sürrealismiatmosfäär ja kuivapoolne huumor.
"Target: Berlin!" on irooniline paralleelajalooline jutt raamatust "Target: Berlin!", mille on paralleelajaloomaailmas kirjutanud Roosevelti erikonsultant Teises maailmasõjas, keegi George Alec Effinger. Ainult et sealne Teine ilmasõda algab 1974. aastal — 30date lõpus on suurriigid olukorda kainelt analüüsinud ning jõudnud järeldusele, et nad ei saa endale sõda majanduslikult lubada. Konflikt lükkub 30 kopikatega aastat tulevikku, 70date naftakriisi ajastusse. Ning kuna kütusekriisi tingimustes käib korraliku lennuväe väljaarendamine kõigile osapooltele üle jõu, koostatakse pommilennuvägi tänavasõidu-autodest. Ei, mitte, et nad lendaksid — sõidavad ikka nagu tavalised autod, mööda teed, aga neid lihtsalt nimetatakse lennuväeks ja nad loobivad pomme. Mitte küll eriti kaugele, aga siiski. Kogu seda tsirkust aga juhivad ikka samad kännud, kes meile tuttavatki ilmasõda, ainult et Hitler on lõpuks üle 90, Göring juba sõja alguses seniilne jne. Lõpuks jõutakse isegi tuumasõja kontseptsioonini, mille üksikasju ma parem kirjeldama ei hakka — mõelge ise välja, kuidas sõiduautost, olgugi selle nimi Enola Gay, Hiroshimat tuumapommitada...
Jutustus sisaldab suvalisi lõike "paralleelautori" sõjamälestuste-raamatust segamini juppidega korrespondentsist, arvustuste, kuulutuste ja kommentaaridega ajalehtedest jne, mis teeb lugemise ehk tavavormingus kirjandusega võrreldes komplitseeritumaks, ent mulle selline heitlik stiil sobis. Paaris kohas sai naerda, aga muidu ka sügavamalt järele mõelda. Kindlasti on seda juttu 2008. aastal lugeda hoopis teine tunne kui aasta pärast minu sündi, mil see ilmus, aga mingis mõttes aktuaalne on see endiselt.
"Target: Berlin!" on irooniline paralleelajalooline jutt raamatust "Target: Berlin!", mille on paralleelajaloomaailmas kirjutanud Roosevelti erikonsultant Teises maailmasõjas, keegi George Alec Effinger. Ainult et sealne Teine ilmasõda algab 1974. aastal — 30date lõpus on suurriigid olukorda kainelt analüüsinud ning jõudnud järeldusele, et nad ei saa endale sõda majanduslikult lubada. Konflikt lükkub 30 kopikatega aastat tulevikku, 70date naftakriisi ajastusse. Ning kuna kütusekriisi tingimustes käib korraliku lennuväe väljaarendamine kõigile osapooltele üle jõu, koostatakse pommilennuvägi tänavasõidu-autodest. Ei, mitte, et nad lendaksid — sõidavad ikka nagu tavalised autod, mööda teed, aga neid lihtsalt nimetatakse lennuväeks ja nad loobivad pomme. Mitte küll eriti kaugele, aga siiski. Kogu seda tsirkust aga juhivad ikka samad kännud, kes meile tuttavatki ilmasõda, ainult et Hitler on lõpuks üle 90, Göring juba sõja alguses seniilne jne. Lõpuks jõutakse isegi tuumasõja kontseptsioonini, mille üksikasju ma parem kirjeldama ei hakka — mõelge ise välja, kuidas sõiduautost, olgugi selle nimi Enola Gay, Hiroshimat tuumapommitada...
Jutustus sisaldab suvalisi lõike "paralleelautori" sõjamälestuste-raamatust segamini juppidega korrespondentsist, arvustuste, kuulutuste ja kommentaaridega ajalehtedest jne, mis teeb lugemise ehk tavavormingus kirjandusega võrreldes komplitseeritumaks, ent mulle selline heitlik stiil sobis. Paaris kohas sai naerda, aga muidu ka sügavamalt järele mõelda. Kindlasti on seda juttu 2008. aastal lugeda hoopis teine tunne kui aasta pärast minu sündi, mil see ilmus, aga mingis mõttes aktuaalne on see endiselt.