Kõigepealt lõik jutust:
"Ma tegin luuletuse," ütles Bobby.
"Tõsi ka?" küsisin mina.
"Jah, ühe haiku. "Kui mitut Basho / konna sulpsu kuulsid? / Ikka veel uinud?"
"Väga ilus," kostsin. "Kes see Basho on?"
"Vembu-Hiire üks sõber. Vembu-Hiir rääkis mulle temast eelmisel suvel."
* * *
Tõenäoliselt kommenteeriks nii mõnigi kaasvõitleja juttu kiretu nendinguga “pole ulme, põhimõtteliselt ei arvusta”, kui see ei sisalduks Silverbergi kokku pandud ulmekogumikus ja autoriks ei oleks ulmekirjanik Effinger. Kui tema “Target: Belin!” samas kogumikus on lustlik-sürreaalne paralleelajalooparoodia, siis “Chase Our Blues Away” on nukra alatooniga zen-mõistujutt (nn koan), kust aga ei puudu ka teatud keel-põses-huumor ega sürreaalne õhustik. Ja samamoodi nagu “Target: Berlin!” nõuab täielikuks nautimiseks taustteadmisi Teisest maailmasõjast ja naftakriisi-aegsest Ameerikast, peab selleks, et kuulda siinse jutu peategelast Vembu-Hiirt n-ö ühe käega plaksutamas, olema põgusaltki tuttav ida filosoofiate ja usundilooga.
Lugu ise on lihtne: minajutustaja kolklikku kodulinna ilmub juba aastakümneid igal suvel multifilmitegelane Wacky Mouse (ilmselgelt Miki-Hiire derivaat), kes seltsib lastega ja teeb kõik nende tegemised terake vahvamaks. Unise linnakese lapsed on, muide, üsna ebatavalised, tunnevad 17. sajandi Jaapani poeete ja oskavad teoloogiaprofessori tasemel arutleda Vembu-Hiire kolmainulise olemuse üle. Samas ei tunne keegi peale eelteismeliste laste end Hiire seltsis eriti mugavalt. Lõpuks tulevad naaberlinnakese tööstuskooli poisid lapsi kiusama, Hiir püüab konflikti summutada, ent saab pesapallikurikaga natuke kolakat. Laste usk Hiirde sureb ja järgmisel suvel Hiir nende juurde enam ei tule.
Jutt ongi minategelase, kirjutamise hetkeks keskkooli lõpetanud noorhärra heietus ja palve Hiire suunas — tule tagasi, Vembu-Hiir, sest päike on alati eredam, kui sina meie linnakest külastad. Tule, teeme väiksed õlled, räägime juttu, meenutame vanu aegu...
Väga hästi kirjutatud maagiline zen-realism, jääb kauaks kummitama ja kutsub endas sisalduvate ideedega vabal ajal mängima. Kindel “viis”.
"Ma tegin luuletuse," ütles Bobby.
"Tõsi ka?" küsisin mina.
"Jah, ühe haiku. "Kui mitut Basho / konna sulpsu kuulsid? / Ikka veel uinud?"
"Väga ilus," kostsin. "Kes see Basho on?"
"Vembu-Hiire üks sõber. Vembu-Hiir rääkis mulle temast eelmisel suvel."
* * *
Tõenäoliselt kommenteeriks nii mõnigi kaasvõitleja juttu kiretu nendinguga “pole ulme, põhimõtteliselt ei arvusta”, kui see ei sisalduks Silverbergi kokku pandud ulmekogumikus ja autoriks ei oleks ulmekirjanik Effinger. Kui tema “Target: Belin!” samas kogumikus on lustlik-sürreaalne paralleelajalooparoodia, siis “Chase Our Blues Away” on nukra alatooniga zen-mõistujutt (nn koan), kust aga ei puudu ka teatud keel-põses-huumor ega sürreaalne õhustik. Ja samamoodi nagu “Target: Berlin!” nõuab täielikuks nautimiseks taustteadmisi Teisest maailmasõjast ja naftakriisi-aegsest Ameerikast, peab selleks, et kuulda siinse jutu peategelast Vembu-Hiirt n-ö ühe käega plaksutamas, olema põgusaltki tuttav ida filosoofiate ja usundilooga.
Lugu ise on lihtne: minajutustaja kolklikku kodulinna ilmub juba aastakümneid igal suvel multifilmitegelane Wacky Mouse (ilmselgelt Miki-Hiire derivaat), kes seltsib lastega ja teeb kõik nende tegemised terake vahvamaks. Unise linnakese lapsed on, muide, üsna ebatavalised, tunnevad 17. sajandi Jaapani poeete ja oskavad teoloogiaprofessori tasemel arutleda Vembu-Hiire kolmainulise olemuse üle. Samas ei tunne keegi peale eelteismeliste laste end Hiire seltsis eriti mugavalt. Lõpuks tulevad naaberlinnakese tööstuskooli poisid lapsi kiusama, Hiir püüab konflikti summutada, ent saab pesapallikurikaga natuke kolakat. Laste usk Hiirde sureb ja järgmisel suvel Hiir nende juurde enam ei tule.
Jutt ongi minategelase, kirjutamise hetkeks keskkooli lõpetanud noorhärra heietus ja palve Hiire suunas — tule tagasi, Vembu-Hiir, sest päike on alati eredam, kui sina meie linnakest külastad. Tule, teeme väiksed õlled, räägime juttu, meenutame vanu aegu...
Väga hästi kirjutatud maagiline zen-realism, jääb kauaks kummitama ja kutsub endas sisalduvate ideedega vabal ajal mängima. Kindel “viis”.