USA presidendi minavormis kirjutatud jutuke, mis algab sellega, kuidas yhel ilusal päeval sekretär ovaalsesse kabinetti sisse tormab ja teatab, et “Mr. President, tulnukad on maandunud!”
Peatselt selgub, et nimetatud tulnukad ei saabunud siia sugugi mitte vallutsplaanidega. Lihtsalt niisama, tulid vaatama et kuidas meil siin läheb. Kunagi Eisenhoweri administratsiooni ajal juba korra käisid, mängisid golfi, siis paluti neil madalat profiili hoida, et mitte rahvast paanikasse ajada. Seekord aga tulid kohe suuremat sorti laevaga ja parkisid ennast miski supermarketi katusele, ajades sealjuures ymber George Washingtoni kuju, mis puhul vabandasid ja lubasid hommepäev tykkidest kokku liimida ja uuesti yles panna.
Muuhulgas on tulnukad erakordselt targad ja abivalmid. Teevad Namiibia kõrbesse igati vinge lilleistanduse ning lubavad, et kohe-kohe kaotavad ära nälja, sõjad, tööpuuduse, kasvuhooneeffekti ja seksuaalvähemuste diskrimineerimise.. Niisama, tasuta, lihtsalt seepärast et, nagu öeldud, on nad lihtsalt kujutlematult targad ja abivalmid. Vähemasti enda arvates.
Fantastiliselt muhe lugu. Kirjutan siin seda teksti ja suu venib kõrvuni. Kahtlemata yks originaalsemaid variatsioone “Esimese Kontakti” teemal. Olen võrdlemisi sillas ja otsin kindlasti, mida see Effinger veel on kirjutanud.