2028. aastal toimus Kollaps, mille tagajärjel keemiliste elementide omadused muutusid. Isegi tavaline elav tuli ja elekter muutusid luksuseks, tuumapomm aga ilmvõimatuks asjaks. Tsivilisatsioon kukub kokku ning ellujäänute seas tõstavad pead kõikvõimalikud teadus- ja tehnoloogiavaenulikud meeleolud.
Raamatu tegevus toimub sel ajal, mil elu on enam-vähem stabiliseerunud. Kollapsist on möödas paarkümmend aastat ning elu selles maailmas on kahtlaselt sarnane sellega, mis see oli enne esimest ilmasõda.
Nikola Benev, kelle silme läbi lugeja asju näeb, on üks üsna kuulus salakaubavedaja. Romaan ongi Benevi ühe retke kirjeldus, mil mees ohtlike tuletikukarpidega mägesid ja orge läbib, püüab ellu jääda, kohale jõuda ja isegi kasumit teenida.
Retk on värvikas ning lugeja saab hulga huvitavaid fragmente elust pärast Kollapsi... retk on ka eriline, sest Nikola Benev saab end ümbritsevast maailmast teada rohkem, kui ta ehk oleks teada tahtnudki ning tema ümber toimub mäng, mis võib asjade seisu kõvasti tehnoloogilisemaks muuta...
Romaani peamiseks miinuseks on lõppemine kõige põnevamal kohal. Lugeja saab teada, et maailmas on mõjuvõimsaid inimesi, kes pole rahul lahja tehnoloogia ja teadusvaenuliku eluga, et need inimesed on astunud ka samme ümbritseva elukeskonna muutmiseks... lugeja saab selle teada ja siis ongi lõpp.
Samas ei saa ju autorile ette heita, et ta kirjutas pisut arhailise hõnguga seiklusromaani kokkukukkunud tsivilisatsioonist ning ei taha kirjutada romaani sellest, kuidas tsivilisatsioon taas jalule aetakse.
Ütlekski, et lugemise hetkel etteheiteid polnud... etteheited tulid hiljem asja üle mõeldes. Arvatavasti mõjutab hinnet ka teadmine, et loed mingi rahva aastakümne parimat ulmeraamatut, et see teadmine ajas ehk ootused liialt kõrgele.