Planeedil on palju yanide minevikust pärit artefakte, osa isegi töötavaid, kuid mille otstarve või tööpõhimõte inimestele täiesti arusaamatuks jääb. Ja ei paista need artefaktid ka yanidele endile korda minevat, ning üldse on nood yanid sellised ükskõiksed, ilma teadmishimu ja arenemissoovita tasakesi eksisteerijad. Ning sellised on yanid olnud juba 10 000 aastat, sellest alates, kui nad mingi tegevusega planeedi kaaslase purustada oskasid.
Inimesed planeedil suhtuvad yanidesse teatud üleolekuga (meie rändame galaktikas, areneme, küll me oleme tublid ja targad – no teil on siin jah ka kunagi midagi olnud, aga see oli ammu, nüüd olete vaid „tasakesi tiksuvad aborigeenid”).
Kõik muutub, kui planeedile saabub kuulus kunstnik (performist, lavastaja...?), kes on oma globaalseid etendusi mitmetel planeetidel korraldanud ja nii mõnegi planeedi arengu tolle endise kultuuri lätetele tagasi pööranud või siis millegi halvaga(?) hakkama saanud.
Inimkoloonia arukam osa on etenduse korraldamise vastu (algul arusaamatutel põhjustel), teine osa maalasi pooldab seda ja yanid on äkki kui ära vahetatud ja etendusest lausa pöördes. Ning kunstnik asub etenduseks tausta looma...
Kui siiani raamatu sündmustik ka „tiksus” päris igavalt ja tuimalt, siis nüüd läheb lahti korralikuks lõpuspurdiks. Jätan siin sisu kirjeldamise pooleli, kes lugemisega niikaugele on jõudnud, loeb raamatu ka ilmselt lõpuni.
Mainin veel vaid seda, et nagu selgub, moodustavad yanid ühtse kollektiivse mõistuse (kelle arengutasemega võrreldes hoopis inimkond jõuk aborigeene on). Aastatuhandeid tagasi, kui oma planeedil kõik võimalik tehtud oli, otsis see mõistus kaugemalt uusi väljakutseid ja kuna talle kosmoselaevadega lennud või aja-ruumivärava kasutamine tehniliselt võimatud olid, üritas ta galaktikasse suunduda ainsal talle kättesaadaval viisil – koos planeediga. Katse aga ebaõnnestus ja ühismõistus (koos kõigi oma tibatillukeste osistega - yanidega), vajus kui letargiasse.
Inimeste saabumine planeedile koos nende tehnikaga äratas ühismõistuses aga lootuse inimtehnikat kasutades oma unistus siiski ellu viia. Kuidas teine katse lõppes ja kas tulemust saab päris üheselt hinnata, otsustagu järgmised lugejad ise.
Hinne kõikus mul kolme ja nõrga nelja vahel. Raamatu algus oli ikka üsna unine ja uimane, poole peal sai lugu juba hoogu juurde ja finaal läks muidugi täistempos. Viimased paarkümmend lehekülge küll parandasid veidi mu suhtumist raamatusse, kuigi ega finaaliski mingit süžeekäändude tulevärki polnud. Ikka üsna keskpärane teos.