Kuigi see Brunneri pikem jutustus ilmus antoloogias “The Year’s Best Fantasy Stories”, tükkis lugedes igavus kallale. Metamorfia jõe suudmes asub Stanguray külake, mille kunagisest hiilgusest kõnelevad marmorehitised. Külakest ujutab pidevalt üle merevesi, isegi majast teise minnakse piki köisteid. Joogiveeks kasutatakse Metamorfia vett, jõkke suunatakse ka heitveed. Kord kuus on jõevesi joomiskõlbmatu, sest on veresegune. Küla ainsat söögikohta pidav noor Grancia sai vanaemalt pärandiks loitsu, mis muudab verise vee joomiskõlblikuks. Kord peatus söögimajas suuri võluvõimeid omav rändur, kel oli tavaks täita sõna- sõnaliselt kaasvestlejate väljaöeldud soovid. Grancia soovis juhtida (=valitseda) inimesi. Millised ürgjõud vallandusid Grancia soovi täitmiseks, kuidas ülajooksul toimepandud verevalamine sellele mõjus ning kuidas too maag Grancia maailmavalitsemiskavad nurjab, sellest see lugu räägibki. Kirjaniku stiil on hea ja jutt loogiline, 30-40 aastat varem kirjutatuna olnuks lugu tähelepanuväärne. Nüüd on ta lihtsalt üks ladus lugu ilma sügavama inimliku sisuta. Üks tuhandete hulgast. Seepärast 4.