John Brunner

Romaan algab sellega, kuidas Spartak Asconelilt istub oma kloostrikongis ja hakkab pärast kümneaastast ajaloouurimist lõpuks salvestama/kirjutama oma tööd galaktikaimpeeriumi languse põhjustest. Ta on Asconeli valitseja noorem vend ning viimased kümme aastat elanud Annanworldi nimelises teadmiste mekaks olevas ülikoolimaailmas, kus ta on liitunud miski omalaadse vennaskonna või orduga, mille rolliks on inimteadmiste säilitamine. Tuleb nagu pisut tuttav ette, eksole? ;)Brunner muidugi oma mõjutajaid ei salga ning pole ka põhjust. Spartak jõuab oma kirjatööd paar lehekülge linti lugeda, kui miski noviits teda katkestama tuleb: kloostriväravas lärmavat üks raskelt relvastatud tegelane, kes väidab end tema venna olevat. Spartak mõistab peagi, et see peab olema Vix, ta katkestab oma töö ning suundub vennaga kohtuma, keda relvadest loobumisest keeldumise tõttu kloostriväravast edasi ei lasta. Teel sinna meenutab ta nende viimast kohtumist kümne aasta eest, kui nende vanim vend oli just Asconeli valitsejaks saanud ning kolm nooremat venda planeedilt lahkuda otsustasid, et keegi neid oma venna vastases võimuvõitluses ära kasutada ei saaks. Nii tuligi Spartak ülikoolimaailma teadmisi omandama: ülejäänud kaks venda Tiorin ja Vix läksid aga laia maailma õnne otsima.

Nüüd kuuleb ta Vixi käest, et nende koduplaneedil on juhtunud paljugi kummalist: seaduslik valitseja on tapetud ning võim läinud mingi veidra kultuse harrastajate, preestri ja preestrinna kätte, kes on mingil müstilisel moel suutnud kogu planeedi elanikkonna kallal panna toime justkui kollektiivse ajuloputuse ning valitsevad seda maailma ilmselt mingi kavala telepaatilise võimu abil. Tuleb ehk veelgi tuttavam ette? ;) Eks Asimovi ja Asumi ja Magnifico Giganticuse kõrvad siit tagant puhtalt kätte paistavad. Aga see on omamoodi lahe.

Igatahes heidab Spartak endalt mungarüü seljast ning asub koos Vixiga tagasi ilmalikku ellu, et päästa koduplaneet ning mõista ehk päris maailmas ringi reisides galaktika allakäigu põhjusi paremini kui vaid raamatuid ja ürikuid uurides. See on aga muidugi alles seikluste algus: üsna kohe üritatakse vendi tappa, nende kosmoselaevas peidab ennast kummaline tegelane jne jne. Üsna jalga pedaalilt tõstmata tempos see 125-leheküljeline romaan ka edasi kulgeb. Ei pea olema oraakel ennustamaks, et romaani lõpuks vendadel koduplaneet vabastada õnnestub ning ilmselt ei üllata seegi, et Spartak ei pöördu tagasi oma teaduskloostrisse, vaid võtab koos telepaadist tütarlapse Eunoraga suuna galaktika perifeeriasse, kuhu on aastasadade jooksul laguneva impeeriumi südaaladelt välja saadetud mutante ning kus kuulu järgi ehitatakse täiesti uut tüüpi tähelaevu...

Oleksin teosele äärepealt maksimumhinde andnud, aga romaani kulminatsioonini viivate sündmuste kirjeldusega juhtub järsku midagi ning romaani eelviimases 3-4 peatükis kaob tempo ja fookus sootuks ja algset hoogu Brunneril päris üles leida enam ei õnnestugi. Olgu selle väikese fopaa eest siis üks pall maha võetud.