Üks inglise noorteadur veedab kuu ühel Kreeka kolkasaarel, kohtub seal pimeda preestriga. Tagasi tulles Londonis juhtub ta vestlema vanema kolleegiga, kes peale sõda ka ise sel saarel viibis, ning pajatataksegi lugu, kuidas preester Costas pimedaks jäi. Aga see lugu on üsna võimas. Kui türklased tahtsid saart vallutada, pöördus saarerahvas ühe kohaliku naiseraku poole (nõiamoor, noh), kes mingi veidra valgusega türklased pimestas. Saarel on juba iidsetest aegadest kellegi Püha Porphyriose kultus. On kabel, mis ehitatud muistse paganliku pühapaiga kohale jne. Hakkaisd siis noor inglane ja Costas kabelit lähemalt uurima...Sõnaga, selline vahva õudukas, kus kõik on omal kohal. Ahjaa, lugejat lollitakatkse ka vähe - algul antakse vihje, et see lugu hakkab jälle Atlantist otsima. Ärge seda uskuge. Ja, et ei tekiks segadust, siis lugesin eestikeelset nö hobitõlget.