Planeedile nimega Anakonda maandunud kosmoselaeva meeskonda tabab selline tore tõbi, mis muudab Homo Sapiensi homo ludensiks (s.o. mängivaks inimeseks), täidab ta õnnejoovastuse ja eufooriaga ning mingist töötegemisest ega Maale tagasipöördumisest ei ole juttugi. Üks meeskonnaliige siiski ärkab mingil hetkel uimast ja püüab ka teisi mõistusele tuua.
Teos kannab alapealkirja utoopiline romaan. Huvitav, mis siin utoopilist on. Kas see, et uurimislaev on pärit lauskommunismis elavast ühiskonnast? Või et meeskond on komplekteeritud nii, et vastavalt igivanadele nõukogude tavadele oleks igast rahvusest üksainus esindaja? Või et meeskond, millest pool on silmatorkava välimusega tibid, on ülimalt kõrge moraaliga ning sedasamust vanainimeste asja isegi meeltesegaduses ei tee? Õige küll, nõukogude ajal seda ju ei eksisteerinud. Või et kohalikud, kes tegelikult on ka uurimismeeskond mujalt planeedilt, ei tunne maalaste tegemiste vastu rohkem huvi, kui hädavajalik?
Kirjutamisaastat ja -kohta arvestades siiski suht loetav. 4=