Lugesin ja ise samal ajal mõtlesin, et milleks küll selliseid raamatuid kirjutatakse. Branstner tahab igas võimalikus ja võimatus kohas nalja visata, aga see ei tule tal lihtsalt välja. Või ei saa ma teutooni humorist lihtsalt aru. Igal juhul liigitub antud teos vanapaberi kategooriasse, mida ei soovita kellelegi.
Pisut põrunud professor paneb kibekähku kokku ekspeditsiooni, mis peab Universumist marslaste jälgi otsima. Tulemuseks on midagi äraspidise telesarja "Kolmas kivi Päikesest" laadset. See tähendab, et ainus, kel veidigi sellele lennule asja on, on piloot, ülejäänud tiim kuulub kategooriasse - noh, kohti oli lihtsalt üle. Võttes sihi enam-vähem põiki läbi Galaktika ja siis vasakule, juhtub nendega igasugu pentsikuid asju, mis pole ka imestada, kui otsitavad marslasedki on luul.