Teise Maailmasõja ajal satuvad neli inimest mingi veidra lennumasina pardale. Kui neil teadvus jälle tagasi tuleb, leiavad nad end hoopis teistsuguselt Maalt – tühjalt ja kõledalt ja inimestevabalt. Ühesõnaga Maa on oma eksistentsi lõppu jõudmas, aeg on miljoneid aastaid edasi läinud.
Aga päris asustamata see Maa siiski ei ole. On mingid ebamaised ehitised, kusagil koopas on mingid inimesesarnased surematud olendid ja naaberkoopas teised inimeselaadsed poolmetslased. Ja on veel Keegi...
Selgub, et kunagi meie tulevikus saabuvad Maale mingid tulnukad, puhastavad Maa „parasiitidest” (s.t. inimestest), ajavad siin omi asju ja lõpuks kas lahkuvad Maalt või surevad välja.
Aga üks esimesi saabunud tulnukaid jääb millegipärast kauaks tudule ja ärkab just siis, kui nood eelpool mainitud 4 inimest tema laeva juures olid (miks too tulnukas peale magamajäämist ajas oma laevaga tagasi liikus?), ja põrutab siis koos pardale sattunud inimestega oma õigesse aega (ilmselt oli ta siis miljoneid aastaid maganud?). No igatahes leiab too tulnukas siis eest Maa, kust tema liigikaaslased on juba ammu lahkunud või välja surnud.
Nood Maa vallutanud tulnukad on inimesele midagi täiesti käsitamatut, mingid energiaolendid oma eriliste vajadustega. Nii kõlbab neile toiduks vaid elusate mõistuslike olendite „eluenergia”.
Igatahes leiab too ärganud olevus eest maailma, kuhu pole jäänud enam ühtegi tema liigikaaslast ja kus toiduvalik on väga kasin. Nood 4 (tema enda poolt kogemata kaasa toodud) inimest pluss kamp poolmetslasi. Ja kõht on peale pikka magamist väga-väga tühi! Seega asub olend oma toiduprobleemi lahendama, inimesed aga kõigiti vastu sõdima sellele, et neid nahka pistetaks.
Aga päris asustamata see Maa siiski ei ole. On mingid ebamaised ehitised, kusagil koopas on mingid inimesesarnased surematud olendid ja naaberkoopas teised inimeselaadsed poolmetslased. Ja on veel Keegi...
Selgub, et kunagi meie tulevikus saabuvad Maale mingid tulnukad, puhastavad Maa „parasiitidest” (s.t. inimestest), ajavad siin omi asju ja lõpuks kas lahkuvad Maalt või surevad välja.
Aga üks esimesi saabunud tulnukaid jääb millegipärast kauaks tudule ja ärkab just siis, kui nood eelpool mainitud 4 inimest tema laeva juures olid (miks too tulnukas peale magamajäämist ajas oma laevaga tagasi liikus?), ja põrutab siis koos pardale sattunud inimestega oma õigesse aega (ilmselt oli ta siis miljoneid aastaid maganud?). No igatahes leiab too tulnukas siis eest Maa, kust tema liigikaaslased on juba ammu lahkunud või välja surnud.
Nood Maa vallutanud tulnukad on inimesele midagi täiesti käsitamatut, mingid energiaolendid oma eriliste vajadustega. Nii kõlbab neile toiduks vaid elusate mõistuslike olendite „eluenergia”.
Igatahes leiab too ärganud olevus eest maailma, kuhu pole jäänud enam ühtegi tema liigikaaslast ja kus toiduvalik on väga kasin. Nood 4 (tema enda poolt kogemata kaasa toodud) inimest pluss kamp poolmetslasi. Ja kõht on peale pikka magamist väga-väga tühi! Seega asub olend oma toiduprobleemi lahendama, inimesed aga kõigiti vastu sõdima sellele, et neid nahka pistetaks.
Selline oleks süžee kõvasti lihtsustatuna. Siia juurde liitub muidugi kõiksugu tulnukatest Maale maha jäänud imevigurite kirjeldusi, parajalt madinat ning põnevust.
Olgugi, et ma eelpool mainitud paarist seigast aru ei saanud (ehk lugesin liiga pealiskaudselt), siis oli tegemist korralikult kirjutatud ja parajalt põneva ajaviitelooga, mis minult nelja saab.