Carson on üürinud Salemis maja, et lõpetada oma pooleliolev romaan. Maja kuulus kunagi Abigail Prinnile, nõiale, kes kolmesaja aasta eest ebaõnnestunult ära põletati. Maja keldrist leiab mees peidetud ruumi, kus nõid oma jäledaid riitusi läbi viis. Kui ta informeerib leiust ka majaomanikku, hakkab tema juurest läbi voorima kõiksugu okultismihuvilisi, mis on päris tüütu. Carson on seadnud "nõiatuppa" sisse oma töötoa, sest sinna ei kosta tänavamüra ja vaim on kuidagi kerge... Ei ole vist mõtet kõike ümber jutustada, aga nagu zhanr nõuab, äratab salaruumi sisenemine jälgi olevuse, kes end ka uskmatule Carsonile otseselt manifesteerib. Alustatud romaan jääb tal igatahes lõpetamata.
Päris viite ei täi anda; eks ole neid nõiamaja-jutte ju hulgaliselt loetud. Aga korralik horror-lugu siiski. Ja ma usun, et kui raamat käes baarist väljusin, oli mu silmis kuidagi eriliselt rauge, natuke nagu looritatud pilk...