Yx viimaseid (kui mitte viimne) lugu joodikust Gallagherist ja nartsissistlikust robotist Joest. Ei ole mitte nii tugev kui The Proud Robot, aga lugeda kõlbab ja vahepeal paneb ka ysna mõnusalt muigama. Aga milles siis point on. Asi lihtne: järjekordselt ärkab Gallagher hommikul ja avastab, et ei mäleta ööst suurt kolbigi. Kõigele lisaks saab ta suht ebameeldival viisil teada, et on ära kaotand oma vanaisa ja mingisuguse tyybi, kes talle oli luband yhe töö eest 50k raha peo peale laduda. Mida aga pole on tyyp, vanaisa ja ka raha, mida kaotatu kompanjon nõutama tuleb. Mis edasi saab ja kuidas asi laheneb jäägu saladuseks. Jällegi kenad ja innovatiivsed ideed-lähenemised oma aja kohta, kuid mitte nii uudsed, kui tema varasemates novellides. Muidugi filosofeeriv robot on omaette tase ja kui ma lugesin novelli seda osa, kus robot ja inimene teineteist yle püüavad targutada, siis tundsin ma vahepeal ennast suht rumalana (lugesin kolm korda yle, siis sain lõppeks ari kah). Ilma selleta oleks tõen. nelja poole kiskund, kuid tänu targutamisele panen viie ära.