Sisust: aferistidest ja seiklejatest koosneva postilaeva meeskonna kätte satub poolkogemata aardekaart. Aarde äratoomisel kimbutab loo kangelasi endine korrumpeerunud võmm, loo tegevusajaks sidemetega kurjategijaks degradeerunud Baptiste Legrand oma käsilastega. Loo lõpus päästetakse maailm.
Viimasel ajal tundub mulle, et eesti ulmes toimub osade autorite ja fännide poolt mingi alternatiivreaalsuse konstrueerimine. Alternatiivreaalsuse kandvaks ideeks on muidugi postulaat, et eesti ulme juhtivautoriks on Maniakkide Tänav. Umbes samasugune alternatiivne fakt on (suuresti samade inimeste) poolt propageeritav arusaam, et Lew R. Bergi näol oli tegu tugeva ja olulise märuli- ja militaarulme autoriga. Eriline sürreaalne vint keeratakse asjale peale siis, kui jällegi suuresti samad inimesed asuvad vaagima Tiit Tarlapi loomingut (mida nad eriti ei armasta), võrdlema teda Bergiga ja sealt mingeid järeldusi tegema.
Õhinat, millega "Reaktori" toimetus on esitlenud käesolevat, 13 aastat peale autori surma välja ujunud lühiromaani, peaks ilmselt interpreteerima nii, et autori 50ndaks sünniaastapäevaks on välja ilmunud suurepärane näide Bergi loomingust, mis tema positsiooni tugeva märuliulme kirjutajana veelgi tsementeerib. Näite juures on peamine häda muidugi see, et me ei saa teada, kui lõpetatud oli algtekst, palju on sinna üldse alles jäänud algautorit, mis nimelt on juurde lisatud, kui ulatuslikult seda on toimetatud jne. Nii et võib-olla on see hoopis lugu toimetanud Veiko Belials, kelle märulikirjutamise anne siinkohal avaldub?
Tõenäoliselt on "Kombinatsiooni kolme kaardiga" toimetatud enamgi, kui suuremat osa Bergi loomingust, sellist Bergile tüüpilist metoodilist üleseletamist, mida tema nime all avaldatust ohtrasti leiab, on siin märkimisväärselt vähe. Üldiselt aga ei ole põhjust väga hõisata. Mul on all mõõdukas kogus Robert Silverbergi "kehva ja paljusõnalist" pulpulmet, mida ju ei ulme ega Silverbergi kontekstis millekski eriliseks ei peeta ning Berg jääb kahetsusväärselt alla igas elemendis. Minu meelest valdas kadunud autor enam-vähem ühte asja ja see oli oskus oma looga punktist A punkti B välja jõuda, osates sinna sisse põimida ka paar asjalikku süžeekäänakut. See on ka käesolevas jutus põhimõtteliselt olemas, kuid kõik ülejäänu on tuttavalt skemaatiline ja tuletuslik. Võib-olla ainus, milles autor end seekord ületab, on kujuteldava religiooni atribuutika väljamõtlemine, aga jällegi, oli see juba säilinud märkmetes olemas?
Ma olen lugenud küll vaid valikulist osa Lew R. Bergi loomingust, ometigi tundub mulle, et Lemmy Maracca ilmub selles teoses lugeja ette esmakordselt, ometi on seiklejate kambal ja põhikurilasel substantsiaalne eelajalugu, mistap mõjub tekst järjeloona. Mitmed otsad jäävad ka siin täiesti õhku rippuma - näiteks see, kelle ülesandel oli kurilaste seltskonnas blond bimbo, kes näeb välja nagu "tavaline, kuigi luksusklassi prostituut" ja mis asja ta seal ajas? Mis mõte oli teksti kirjutada aarde asukohaks olevat planeeti asustav amorfne eluvorm, kui selle eluvormi olemasolu seal loo käiku kuidagi ei mõjuta?
Kõige lõpuks jäävad meelde võib-olla hoopis detailid, mida autor kahtlemata kuigi tähendusrikkana ei mõelnud, nt Lemmy suhtlemine oma abikaasa Irisega. Neis nappides stseenides on omajagu traagikat.
Viimasel ajal tundub mulle, et eesti ulmes toimub osade autorite ja fännide poolt mingi alternatiivreaalsuse konstrueerimine. Alternatiivreaalsuse kandvaks ideeks on muidugi postulaat, et eesti ulme juhtivautoriks on Maniakkide Tänav. Umbes samasugune alternatiivne fakt on (suuresti samade inimeste) poolt propageeritav arusaam, et Lew R. Bergi näol oli tegu tugeva ja olulise märuli- ja militaarulme autoriga. Eriline sürreaalne vint keeratakse asjale peale siis, kui jällegi suuresti samad inimesed asuvad vaagima Tiit Tarlapi loomingut (mida nad eriti ei armasta), võrdlema teda Bergiga ja sealt mingeid järeldusi tegema.
Õhinat, millega "Reaktori" toimetus on esitlenud käesolevat, 13 aastat peale autori surma välja ujunud lühiromaani, peaks ilmselt interpreteerima nii, et autori 50ndaks sünniaastapäevaks on välja ilmunud suurepärane näide Bergi loomingust, mis tema positsiooni tugeva märuliulme kirjutajana veelgi tsementeerib. Näite juures on peamine häda muidugi see, et me ei saa teada, kui lõpetatud oli algtekst, palju on sinna üldse alles jäänud algautorit, mis nimelt on juurde lisatud, kui ulatuslikult seda on toimetatud jne. Nii et võib-olla on see hoopis lugu toimetanud Veiko Belials, kelle märulikirjutamise anne siinkohal avaldub?
Tõenäoliselt on "Kombinatsiooni kolme kaardiga" toimetatud enamgi, kui suuremat osa Bergi loomingust, sellist Bergile tüüpilist metoodilist üleseletamist, mida tema nime all avaldatust ohtrasti leiab, on siin märkimisväärselt vähe. Üldiselt aga ei ole põhjust väga hõisata. Mul on all mõõdukas kogus Robert Silverbergi "kehva ja paljusõnalist" pulpulmet, mida ju ei ulme ega Silverbergi kontekstis millekski eriliseks ei peeta ning Berg jääb kahetsusväärselt alla igas elemendis. Minu meelest valdas kadunud autor enam-vähem ühte asja ja see oli oskus oma looga punktist A punkti B välja jõuda, osates sinna sisse põimida ka paar asjalikku süžeekäänakut. See on ka käesolevas jutus põhimõtteliselt olemas, kuid kõik ülejäänu on tuttavalt skemaatiline ja tuletuslik. Võib-olla ainus, milles autor end seekord ületab, on kujuteldava religiooni atribuutika väljamõtlemine, aga jällegi, oli see juba säilinud märkmetes olemas?
Ma olen lugenud küll vaid valikulist osa Lew R. Bergi loomingust, ometigi tundub mulle, et Lemmy Maracca ilmub selles teoses lugeja ette esmakordselt, ometi on seiklejate kambal ja põhikurilasel substantsiaalne eelajalugu, mistap mõjub tekst järjeloona. Mitmed otsad jäävad ka siin täiesti õhku rippuma - näiteks see, kelle ülesandel oli kurilaste seltskonnas blond bimbo, kes näeb välja nagu "tavaline, kuigi luksusklassi prostituut" ja mis asja ta seal ajas? Mis mõte oli teksti kirjutada aarde asukohaks olevat planeeti asustav amorfne eluvorm, kui selle eluvormi olemasolu seal loo käiku kuidagi ei mõjuta?
Kõige lõpuks jäävad meelde võib-olla hoopis detailid, mida autor kahtlemata kuigi tähendusrikkana ei mõelnud, nt Lemmy suhtlemine oma abikaasa Irisega. Neis nappides stseenides on omajagu traagikat.