Lew R. Berg`i arvustama asudes meenuvad hägusalt kuskilt kuuldud luuleread: vaata hoolega, kus tallad, mu unistused need, millel tallud. (Algtekst oli inglisekeelne, maakeelsena puudub sel ehk poeetiline kõla...)Inimesed elutsevad kõikjal Galaktikas. Kui võtta südamesse loo teises lõigus olevat vihjet, siis lihtsalt need topskid, kes Maal viibivad, ei tea seda, ei oska tähtedele lennata ja mida iganes. Kuskil Ääremaade tagusel Ääremaal, nii kaugel, et nagu polekski enam päris Galaktika, vaid "naabrus" juba, on Arnahari kuningriik. Poolesajast asustatud maailmast koosnev moodustis, mida loo kokkuvõttes ei oska iseloomustada muud moodi kui ennasttäis feodaalkorraga kosmoses lendavaid ja aeg-ajalt arvutit kasutavaid tumedanahalisi rassistidest talupoegi-mõisnikke.
Juhtumisi üks neist aadlikest suri maha sedasi, et tema ainsaks pärijaks on teisest, võõramaalasest naisega abielust pärit heledanahaline, blond ja sinisilmne (loomulikult pikka kasvu, lihaselise, hästi arenenud kehaga) noormees, kes omal ajal läks võõrsile seiklema ja sai seal Väga Vingeks Sõjameheks. Nüüd siis tuuakse mees tagasi isakodusse, et ikka "õige veri" valitseks edasi ülla suguvõsa maavaldust. Korrates eelarvustajat, siis tõesti-tõesti enamik sellest loost on kirjeldused Lockhardti tutvumisest kunagise isakoduga. Näpuotsaga põnevust on lõpupoole täitsa olemas ja natuke enne seda kui Väga Vinge Sõjamees ja Hurmavalt Ilus Naine teineteist metsas jahiretkel leidma võiks hakata, saab lugu üsna ootamatult otsa. Ausõna - ma olin pettunud.
Ilma sarkasmita: on tänuväärt ettevõtmine kui Veskimees, Belials (kes minu silmis siiski midagi kodumaise ulme vana kaardiväe sarnast kehastavad) ja Ojamaa võtavad ette Bergi loomingu pooleli jäänud tükke koguda, toimetada, lõpetada, avaldada. Käesoleva "Täheaja" osas oli seesinane üks jutte, mille kallale asusin heade ja positiivsete ootustega. Hoolimata sellest, et korra olen juba teise Bergi musta pealkirjaga teose siinsamas BAAS`is enda jaoks hävitanud.
Erinevalt püüdest sellist ultramoodsat tehnoloogilist kosmoseooperit kujutleda on "Musta Roosi vennaskonnas" lugeja ees selline mõnus, kodune põllu, metsa, küla, trahteri, lossi ja mõisahärra miljöö. Sangaste mõis ja rukkikrahv tulevad vägisi silme ette koos Lõuna-Eesti lainelise maastiku ja sügisvärvides metsaga. Kirjeldatud feodaalühiskonna sarnasustele Bujoldi Barrayariga on samuti juba viitamist leidnud; ilmselt siis midagi selles tekstis niisugust on, sest paralleelid tekkisid minulgi. See osa miljööst meeldis mulle väga. Selline mõnus vaheldus. Teatav veetlus selles ju on kui kujutletakse midagi nii tehnoloogist nagu kosmosetsivilisatsioon eksisteerima käsikäes arhailise sotsiaal-majandusliku korraga. Kusjuures taoline kombinatsioon iseenesest on ulmekirjanduse veergudel siiski tavaline.
Kogu see isakoju tulemine, põldude-metsade vahel uitamine, kirjutuslaua sahtlite sisuga tutvumine, mälestuste heietamine, seisuste kirjeldamine on aga kandva osana lühiromaanist paraku nii pikk ja veniv, et... Tüütab lõpuks lihtsalt ära. Lugupidamisega kolme kaasautori ja Raul Sulbi eessõnadele: tegemist on pooleli jäänud romaani algusega. Selliselt - romaani osana - saan ma aru, et ongi vaja põhjalikkust.
Lisaks Bujoldile mõtisklesin "Musta Roosi" lugedes teisegi kosmoseooperite looja üle, kelleks on tänaseks samuti lahkunud Iain M. Banks. Põhjuseks esiteks hiljuti loetud "Surface Detail" ja püüded veel paari kallal hambaid murda ("Look To Windward" ja "Matter"). Banks kirjeldab ühe teksti piires veetleva sundimatusega kõrvuti sisuliselt keskaegseid maailmu ja über-mega-hüper-super kõrgtehnoloogilisi tsivilisatsioone. Kummalisel kombel muudab osa "Kosmoseleegion" selle Bergi teksti mingis mõttes sarnaseks kombineerimiseks. Loen seda "Musta Roosi" puhul tugevuseks ja huvitavaks lahenduseks. Ei ole nii kõva Veskimehe ega Belialsi spetsialist, et suudaks ära tunda selgelt ühe või teise panust tervikus. Aga varjama ka ei hakka: see kuskil kaugel mujal toimunud lahingu vahe-episood oli minu jaoks kogu loo pärl, nii eraldi kui tervikuga suhestudes.
Toores ja traageldatud. Jep. Seda ta on. Kas vahest peaks siiski kaasautorid-toimetajad natuke julmemalt originaalteksti kallale asuma? Unustama lugupidamise kahjuks lahkunud kolleegi ja sõbra suhtes ning looma midagi sootuks uuemat ja paremat? Olgu siis lühiloo, -romaani või päris korraliku "tellise" mahus. Noh, see oli minu kui lugeja mõttevabadus. Kui kokkuleppele jõuate, siis visake siidikindad käest, mehed!
Ei saa ma üle ega ümber kahest asjast: need on need lihaselised, hästiarenenud kehaga mehed. Üks-kaks korda teksti vältel, hea küll; aga mingi hetk ajas juba naerma. Mõni inimene on ju ikka kole ka ja paks ja peast eemale hoidvate kõrvadega ja puseriti hammastega ja tedretäppidega. Blond naine võrdub ilus naine; blond mees võrdub võõrastav ja alamast rassist. Natuke nagu seesama stamp, mida Bergi tekstidele alatasa ette heidetakse. Keegi võiks ju ometi ligimest aidata sellest üle saada.
Lõpp ei olnudki kellegi lõpp. Lihtsalt jäeti ühes kohas pooleli. Ei mingit loogikat. Jällegi olen nõus andma krediiti jutule selles mõttes, et tegemist on osaga suuremast tervikust, aga isegi selle mööndusega eeldaks loole mingitki loogilist vahepeatust. Niipalju vähemasti saavutati, et kui kuskil kunagi saan kätte selle "mis tuli edasi", siis 100% võtan käsile ja loen. Nii et kui seda tahetigi, siis palju õnne - ära tegite!
Hinne ka: kõva kolm. Võibolla loen veel muudki, mis Berg paberile pannud.
