Kasutajainfo

Lew R. Berg

17.02.1968-27.04.2005

  • Eesti

Teosed

· Lew R. Berg ·

Must kaardivägi

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 2005

Hinne
Hindajaid
5
5
5
2
1
Keskmine hinne
3.611
Arvustused (18)

Romaani tegevus toimub kaugtulevikus. Inimkond on äsja löönud tagasi zooride nime all tuntud tulnukate invasioonikatse. Üldiselt on sissetung möödunud erilisi jälgi jätmata, erandiks koloniaalplaneet Talisium, mille ökoloogia ja elu-olu on zooride pommitamine korralikult segi paisanud. Maa toetatud koloniaalvõimul pole jõudu kaoses planeeti kontrollida, lisaks kriminaalsetele bandedele tegutseb seal veel salapärane organisatsioon nimega Talisiumi Vabastamine, mimmile eesmärk on kolonistide iseseisvumine Maa võimu alt. Romaani peategelane on sõjaveteran Lex Rogan, kes ei suuda rahutingimustes kuidagi normaalselt elada. Nii laseb ta end värvata Esimesse Koloniaalkorpusesse, poolsõjaväelisse üksusse, mis saadetakse Talisiumile korda majja lööma ja ühtlasi Maa koloniaalvõimu kaitsma. Erakordse julmusega silmapaistev üksus saab talisiumlaste hulgas hüüdnimeks must kaardivägi... Jah, kellele Willard julma või küünilisena tundus, arvestagu, et Lex Rogani, eriti aga mõningate ta relvavendade kõrval oli too täielik ingel. Kolonialkorpuse võitlejatele ei maksa midagi vange piinata või vägistada, neid gladiaatoritena omavahel võitlema sundida, sunnitööliste või kaardimängupanustena kasutada. Romaan on naturalistlik ja jõhker, peategelase kalestumine pideva sõja käigus mõjub realistlikuna. Samas jääb ta ikkagi pigem kangelaseks kui antikangelaseks, tegevuse realistlik kirjeldus on autorile ilmselgelt olulisem kui arutlemine hea ja kurja olemuse üle. Ka patsifismi pole siit mõtet vaatamata kirjeldatud sõjakoledustele otsida, Berg oli ja jäi militaristiks. Nõrganärvilistele seda romaani soovitada ei julge, ent muidu igati võimas ja mehine teos. Võib vaid kurvalt ohata, et mis ta kõik veel kirjutanud oleks...
Teksti loeti eesti keeles

Kolm miinusega. Masendavalt aus raamat. Et mis mõttes masendavalt aus? Vägivald ja selle kirjeldused ei puutu yldse asjasse, mitte seda ei pea ma "aususe" all silmas. Hoopis ellusuhtumise ja mõtteviisi kirjeldusi, vaat need on tõeliselt hirmuäratavad.Samas tuleb sellist ausust paratamatult tunnustada. Raamatu põhiväärtus oligi minu jaoks see, et tajusin, nagu oleks Berg paljuski ysna ilustamata kirjeldanud iseennast. Kohati oli see nukker, kohati äratundmisrõõmu pakkuv, aga kohati lihtsalt (ja olgu pealegi siis, sama ausalt vastu) - masendav. Ellusuhtumine kui selline...

Raamatu põhipuudus oli, et selle lihtsajoonelise ja paraku brutaalse tõe jaoks olid kulissid vähemalt minu jaoks ysna papinukkudest pysti löödud. Relvavennad, kellel kõigil arm yle näo ning kes tavalise suhtlemise asemel muigavad või irvitavad? Peategelase naine, kelle kirjelduseks piisas sõnast "modellimõõtu"? See viimane oli peaaegu koomiline. (Wishful thinking machomaailmas?) Võibolla lihtsalt on macho-maailmapildil minu jaoks ka kusagil mingi piir, kustmaalt empaatiavõime muutub puhtteoreetiliseks.

Tehnilisest - muidugi häiris mind ka sõnakorduste rohkus. Tipp oli yks 4-lauseline ysna lyhike lõik, kus leidus kaheksa korda sõna "mehed". On muidugi võimalik, et tegemist on kunstilise taotlusega, kirjeldamaks peategelaste primitiivsust, kuid lugedes tekkis kahtlus, et see pole siiski kuigi tõenäoline. Selliseid sõnakordusi kunstiliseks taotluseks pidada - vähemalt minu puhul tuleks selline mõte kyll pigem ainult võltsviisakusest lahkunud autori vastu. Aga need kordused olid siiski lihtsalt häiriv nyanss, see polnud kindlasti peamine põhjus nii madalaks hindeks.

Jah, aga kokkuvõtteks ja lyhidalt - selle raamatu ilustamata ausus oli masendav, ning seda ysna mitmel põhjusel.
Teksti loeti eesti keeles

Tänasel päeval, napilt üle kuu peale autori surma, ei ole vähemasti mina võimeline hindama seda teost, teadvustamata pidevalt, kui sarnane nii iseloomult kui saatuseltki on ta nii mõneski aspektis oma kangelastega...
Mina lugesin selle raamatu ühe hooga läbi ja ei kahetse seda. Vastupidi, leidsin end selles vigu otsimas. Ei maksa valesti aru saada - vigu seal on. Kuid millises raamatus neid poleks? MK-d õige mitme sarnases võtmes kirjutatud seikluslooga võrreldes avastasin, et tihti on see LRB raamatu kasuks - suurim etteheide on vast loo sirgjoonelisus, etteaimatavus. Teoses ei ole ootamatuid saatusepöördeid, uskumatut vedamist ja haruldasi kokkusattumusi. Kuid kasvõi Alistair Macleani lugusid meenutades on see pigem eelis - ei teki tunne, et 30-ndaks leheküljeks on protagonist kogu eluks ette nähtud hea õnne varu kuhjaga ammendanud. MK on kord paikapandud raamistikus loogiliselt, võib lausa öelda, et jäigalt kulgev lugu. Teine asi, mis hakkas silma juba esimestel lehekülgedel - kui tohutult on autori keel arenenud, võrreldes ta esimeste kirjutistega! Ei ole seal poeetiliste väljendite või haruldaste unarsõnade pillerkaari, kuid keelega on teadlikult mängitud, taotlemaks kuiva, nappi ja järsku üldmuljet. Loodan, et ka teatud kordused ja sarnaste sõnaühendite kasutamine on olnud taotluslik, andmaks edasi palgasõdurite maailmapildi rõhuvat piiratust.
Jah, see on jõhkralt aus raamat! Sihitu vägivald, piinamised, vägistamised... Peategelase kujunemise kirjeldamisega ei ole just väga vaeva nähtud, kuid see vähene on kindlasti usutav ja loogiline - väärtuste kadumine, pealetungiv alkohol, kalestumine... Ta ei ole enam võimeline normaalseks eluks. Ei olnud juba algusest peale, sõjaväeteenistuse järel, kuid siis olid veel teed lahti. Ent ta ühines palgasõduritega ja sellest hetkest enam valikuid ei olnud, edasi oli vaid küsimus, kas autor jätab lugeja jaoks lootust - kuid LRB ei halastanud. Kõik on paigas ja kõik on selge - zoorid on vaenlased - on seda tõesti! - ja vahendeid valimata tuleb nad peatada. Pooltoone ei ole, kuid ilus see välja ei näe. Ning just see karge selgus ja järjepidevus ongi raamatu tugevamaid külgi.

Ma ei oska öelda, kas see on hea raamat. Ma ei julge seda soovitada. Ehk aja jooksul muljed kirgastuvad ja nii minu jaoks kui üldisemalt leiab see raamat Eesti kirjanduse hulgas oma koha. Ent mulle MK siiralt meeldis.

Teksti loeti eesti keeles

Imelik raamat. Nagu oli huvitav ja nagu ei olnud ka. Kohati tekkis täielik tüdimus, kohati läks jälle päris huvitavaks, et aga samas jälle nüriks tagasi minna. Bergile tüüpiliselt ei jäetud siin lugeja fantaasia hooleks suurt midagi, kõik seletati lõpuni lahti. Loendamatu arv peategelase Lexi teenistuskaaslasi erinesid üksteisest ainult nimede poolest. Enam – vähem kõik Lexi alluvad, kes said otsese KÄSU, vastasid sellele ainult irvitusega. Aga jah, võibolla palgaarmees nii need asjad käivadki, ei tea, pole ise käinud.

Minule tundus kõik see jama tegelikult küllalt tuttavana sellepärast, et meenutas Heinleini keskpärase romaani järgi tehtud suurepärast filmi “Starship Troopers”. Kui aga film irvitas halastamatult sõjaväe ja tulnukate invasiooni üle, siis Bergi raamatus pole nalja raasugi, kõik suhtuvad asja täie tõsidusega.

Raamat näitab ometi, et Bergil oli ruumi arenemiseks küllaga ja kahju, et see kõik pooleli jäi. On näha, et “Musta kaardiväe” kallal on kõvasti vaeva nähtud ja küll oleks lõpuks tulema hakanud ka tõelised meistriteosed. Praegusele ei saa teistmoodi, kui annetada “kolme”.

Teksti loeti eesti keeles

Romaan keskendub kolmeaastasele perioodile palgasõdur Lex Rogani elust, tema missioonile kaugel planeedil (mille nimi on juba meelest läinud). Tegu on tõelise meestekaga: sõda, vägivald, alkohol, seksism, väheemotsionaalsete ja surmatrotsivate sõjaväelaste maailm. Võiks välja tuua kolm rõhuasetust. Esiteks pikad asjaolude kirjeldused – lahinguskeemid, maastik, relvad ja varustus. Umbes leheküljelt 50 hakkavad need pihta ja militaarvõõrale inimesele muutuvad ajapikku mõnevõrra väsitavaks. Üldiselt ei visualiseeru kirjeldatavad asjad vaimusilmas, kui neid ise vahetult näinud pole. Aga et autor teemat valdab, pole kahtlust. Teine oluline teema on sõjaväe auastmed ja nende kandjate omavahelised suhted. Iga tüübi puhul on põhiline tärnide arv ja sellest tulenevad käitumismallid. Tõus karjääriredelil, intriigid ja käsuliinid. Võiks isegi väita, et see on romaani valdav teema. Kolmas punkt on peategelase kalestumine karmides oludes, vägivalla ja sadismiga harjumine.

Kui nimetada paari puudust, siis üks võiks olla peategelaste vanus: juba 22-aastasena on Lex sõjaveteran ja käitub nagu vana mees... üks ta alluv saab missioonil olles 16-seks, jne. Kui tüübid oleks 30-35-sed, tunduks nende jutt ja tegemised palju usutavamad. Teine asi on see, et tegelased teevad pidevalt nalja. Karmi huumorit, aga ikkagi. Jällegi pole kerge uskuda, et sõjas käiks pidev, lakkamatu vaimutsemine. Aga muidu on päris vinge lugu, kuulub ka mahu poolest eesti ulmeromaanide TOP-3 hulka. Hea kingitus militaarhuvidega inimesele, ulmeline pool ongi tegelikult teisejärguline.

Teksti loeti eesti keeles

Olen veendunud, et "Must kaardivägi" on Bergi parim teos. Meeldiv on näha, kuidas kirjamees on aastate jooksul ja võrreldes oma varasemate teostega arenenud. Kuigi romaan on väga suure mahuga (üle 500 lehekülje), on tekst ladusalt loetav ega kujune keelelise külje pealt tüütuks. Sellist viga võib aga mitmetele teistele Bergi juttudele ette heita.

Sisuline pool sellel "tellisel" on samuti hea. Noorelt sõjast osa võtnud peategelane kuulub nõndanimetatud kadunud põlvkonda ega leia tavalises elus piisavalt põnevust ega seiklusi. Sestap suundub mees esimesel võimalusel teenima loodavasse poolsõjaväelisse üksusesse, kusjuures ta jätab näiliselt üsna kergekäeliselt kodu ja naise rohkem kui kolmeks aastaks maha. Eks selline käitumine võib paljudele tunduda arusaamatuna ja et justkui oleks Rogani näol tegemist ebatavalise inimtüübiga. Samas tuleb meeles pidada, et lähiminevikus ei ole õnneks toimunud suuri sõdasid ja enamus meist pole midagi sellist läbi elanud. Arvestades seda, kuidas nende palgasõdurite elu on kirjeldatud, ei näi mulle tegelaste suhteliselt noor iga ega nende iroonilis-irvitav ellusuhtumine üldsegi mitte veider. Küllaltki paljudel inimestel on ju kombeks raskustest naljaga üle saada. Lahingute tagajärjel tekkiv depressioon murraks ilmselt muidu kõvemadki mehed maha.

Raamatu süžee sirgjoonelisust, mida paljud eelarvustajad puudusena nimetavad, pean ise hoopis plussiks. Selle loo eesmärgiks pole lugejaid kaasa tõmmata meeletute seikluste ja pideva maailmapäästmisega, vaid tutvustada palgasõdurite julma, kuid siiski teatud rõõmudega maailma. See on minu meelest ka väga hästi õnnestunud. Lew R. Berg teab, millest ta räägib.

Pärast selle raamatu lugemist tundsin, et on ikka kuradi kahju, et rohkem sellelt mehelt kirjatükke lugeda ei saa. Tal oleks kindlasti olnud veel palju huvitavat rääkida.

Pean kokkuvõttes "Musta kaardiväge" viimase aja parimaks eesti kirjaniku romaaniks. Hinne seega loomulikult kõrgeim.

Teksti loeti eesti keeles

Laias laastus jagunevad sõjast kirjutatud romaanid kaheks - sõjavastased ja sõda kui mitte pooldavad, siis vähemalt sellesse kui paratamatusesse suhtuvad. Sõjavastastes romaanides kuvatakse meile kõikmõeldavaid sõjakoledusi ja sõja mõttetust tihti läbi intellektuaalse taustaga üldmobilisatsiooni korras väkke kutsutud "süütu pealtvaataja" silmade. Teised, sageli memuaarilaadsed teosed, keskenduvad rõhutatult positiivsele, mida sõjas leidub - sõdurpoisi kiirendatud korras mehistumine, patriotismi, relvavendluse jt. positiivsete väärtushinnangute kinnistumine inimeses, relva kasutamine rõhutute vabastamiseks jne. Lew R. Bergi luigelauluks jäänud romaan sellisele liigitusele ei allu, suhtumiselt kooslusesse relv+inimene on "Must kaardivägi" üpris erakordne teos.

Romaani peategelaseks on pisut üle 20 aasta vanune Lex Rogan, rahutu hing, kes kord sõda kogenuna ei leia tsiviilelus endale õiget kohta (ka tavaelu normidest kõrvale kalduvad tänavakaklused ja tuunitud autodega võidukihutamine ei kompenseeri nooruki adrenaliinivajadust), ning seetõttu reageerib ta koheselt värbamiskuulutusele, mille kaudu otsitakse mingigi militaarse ettevalmistusega inimesi täpsustamata eesmärgiga missioonile - seda ka hoolimata naise (kelle ta erusoleku ajal endale soetanud on) kindlast vastuseisust. Ülejäänud romaan käsitleb loodud väeüksuse korraloomist teenistuslepingu kolme aasta pikkuse perioodi vältel ühel teisejärgulisel planeedil. Väeüksus on Rogani kõrval teine loo peategelane, ülejäänud tüübid jäävad üsna visandlikeks.

Võrreldes varasema loominguga, milles on vähe silmapaistvat, on autor teinud läbi suure, kohati isegi uskumatu arenguhüppe. Tõsi, Bergi tuntud puudused pole otseselt kuhugi kadunud, tema proosa, milles siinkohal välgatavad üksikud jõulised sähvatused, on valdavalt siiski üsna konarlik. Küll on aga autorile ühekorraga jõukohaseks saanud elemendid, milleks tal varemkirjutatus polnud kas oskust või viitsimist - s.o. tekstil on sõnum ja peategelasel on taust. Ning pikemas perspektiivis seljatavad loo tugevad küljed selle puudused.

Bergi suurimaks hooleks kirjanikuna näis olevat selle eest seismine, et lugejale mitte midagi ebaselgeks ei jääks. Nii kaasneb näiteks dialoogis iga repliigiga tavaliselt ka selgitus, miks üks või teine tegelane niiviisi ütles. Iga otsus, mille tegelane teeb, on üldjuhul detailselt põhjendatud, jne. Kui selline asi on omal kohal näiteks lõikudes, kus käsitletakse sõjaliste operatsioonide üksikasju, mille loogika vast igale lugejale jõukohane pole, siis enamikul juhtudel on see ikkagi liigne - autor nagu ei näi üldse arvestavat, et lugeja mõtleb kaasa ja suudab iseseisvalt tegelaste motiividele pihta saada. Teiseks teeb selline stiil teksti lamedaks, hävitab eos mitmekihilisuse, mitmetimõistetavuse võimaluse. Üleseletamine muutub kohati sedavõrd groteskseks nagu unustaks autor end valjusti mõtlema, näiteks lk. 132, kust pärineb järgnev väljavõte:

"Vanasti oli üks tore ütlus," vastas Callo. "Pidu katku ajal või..."Lex ei öelnud midagi, kuid noogutas nõusolevalt. Linnas suuremaid haigusepideemiaid praegu polnud, kuid kujutluslikuks võrdluseks sobiks see lause hästi."

Nii et ühest küljest - rohujuure tasandil - ei valda Berg ütlematajätmise kunsti üldse ning teisest küljest - ja kõige kõrgemal tasandil - valdab ta seda filigraanselt.

Kõige kõrgema tasandi all pean loomulikult silmas seda, mida autor meile oma teosega ütleb. Bergi romaanis peaaegu puudub moraliseerimine. Autoripositsioon samuti nagu puuduks, aga ridade vahel on see jõuliselt olemas (lõpuststseenis jõutakse ka mõtte väljaütlemiseni peategelase naise poolt, aga see on juba valmiskirjutatule rasvase punkti panek). Lugeja vaatab õudusega, kuidas must kaardivägi iseenesestmõistetava kergusega üha enam ja enam mähkub põhjendamatusse vägivalda ja läbi käed rüpes vaatamisega saabub mõistmine - täpselt samamoodi on see iga kord juhtunud. Nii muutuvad arusaadavaks SS-lased, kes peale "päevatööd" naasesid koju armastava perekonna rüppe või punaarmeelased, kes 1945. a. langesid raisakullidena Saksamaa ning sealsete sõdurileskede peale ning kes tagantjärgi pärast sõda ja siiani näevad endis ennekõike vabastajaid, kes purustasid fashistliku ikke ning paljud teised enne ja pärast neid.

Kooslus “vaenlaste vastu halastamatu, omadele piiritult ustav” on just täpselt see, mida ühelt relvakandjalt oodatakse ning võim (iseäranis püssikaba poolt antav võim) laostab inimese ilma mingi moraalse murdumise praksuta. Kõik sünnib loomulikku rada pidi, pisitasa, üks sündmus viib teiseni, teine vääramatult kolmandani. Ning ehkki Bergil koguneb musta kaardiväkke peamiselt ühiskonna põhjakiht, võib seda mõtet siin laiendada ja nentida, et sobivatel asjaoludel sulanduks kaardiväkke ükspuha kes, sõltumata seljale kogutud kultuurikihist. Stseen, kus Lexi sunnitakse vange hukkama, illustreerib selliseid asjaolusid hästi.

Paradoksaalselt on selles atribuutiliselt fantastika valdkonda kuuluvas teoses rohkem realismi kui enamikes nn. kriitilise realismi joont järgivais teostes. Just sedasorti valusat realismi, mis räägib asjadest kiretult, õigete nimedega ning midagi enda teada ei jäta.

Ulmelisest aspektist autor kahtlemata millegi erilisega silma ei paista. Süzhee monotoonsuselt (eriti romaani teises pooles) meenutab "Must Kaardivägi" Norman Spinradi "Terasunelmat" ning zooride olemuse koha pealt Robert A. Heinleini "Nukkude isandaid", kuigi tõenäoliselt Berg neid raamatuid ei tundnud. Samas on ulmelise tausta kasutamine antud loos enam kui õigustatud, kuna suurendab veelgi teksti mõjuvust.

Asjaolu, et autor vahetult enne romaani ilmumist ootamatult meie hulgast lahkus, tegelikult sunnib nägema raamatus seda, mida seal tõenäoliselt ei ole ja segab oluliselt teose adekvaatset interpreteerimist. Jah, autor oli militaarse taustaga, jah, peategelase füüsilised parameetrid ja mõned eluloolised seigad sarnanevad Lex Rogani omadega, jah, isegi peategelase nime esitähed langevad kokku Bergi kodanikunime initsiaalidega. Sellest hoolimata on iga arvestatava kirjaniku puhul endastmõistetav, et ta ei kirjuta mitte iseendast, vaid et kirjapandu on segu kogetust, kuuldust ja ettekujutatust (ja nii palju arvan ma Bergis kirjanikku küll olnud olevat). Sõltumata interpretatsioonist on tegu Bergi meistritööga ja kas see juhtus tal kogemata või plaanituna, seda fakti ei muuda.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle tundub, et Berg ei olnud tegelikult siiski veel valmis nii paksu tellist kirjutama. Valdav emotsioon lugemise ajal oli "saaks juba läbi" ja lugemise lõppedes "jumal tänatud, läbi sai". Liialt monotoonne ja väheulmeline on see tekst. Vangide piinamisest jm. sõjakoledustest olen kah märksa mõjuvamaid kirjeldusi lugenud, mille kõrval Bergi looming tundub pelgalt kiretu faktoloogia esitusena.
Teksti loeti eesti keeles

Poes lugedes mõtlesin, et küll kirjutas seekord palju. Ostma siiski ei hakanud, kuna ei usaldanud Bergi veel nii palju. Kahjuks sai usaldamatus pikapeale kinnituse, kui selle raamatukogust kätte sain. Ütleks, et siin on tõesti see, mis Bergi iseloomustab - militaarne lugu ja täpne jutustamisviis. Ei kõhkle ta ka näitamast oma kangelasi halvematest külgedest. Ausalt öeldes olin isegi rahul kui C. lõpus maha lasti pärast baaris toimunut. Ülimalt tülgastavana mõjus musta kaardiväe suhtumine ja käitumine. Bergi kirjeldamine aga ei paistnud ei seda laitvat ega toetavat (vähemalt minu jaoks; kui teie jaoks tundus siis tundus, kuid minu jaoks mitte).

Siiski leian, et Berg oleks pidanud natuke lühema teose kirja panema - kusagil 300 lehekülgede juures hakkas vaikselt igav ja lõpuootus tekkima. Kokkuvõttes aga ei toimunud midagi eriliselt huvitavat - raamatu keskne probleem jäi lahendamata, räägiti vaid siis nende tegemistest ning just see jättis lõpus nati tühja tunde. Ootasin Bergilt seekord enamat, kuna paistis olevat raamatuna, mille kallal rohkem vaeva nähtud.

Teksti loeti eesti keeles

Ulmeline külg oli selles loos väheoluline. Jutustamise õhkkond oleks sama hästi sobinud mistahes oleviku või mineviku militaarsesse konflikti, liiatigi polnud militaarses plaanis midagi ulmelist välja mõeldud.
Lisaks häiris ka mõnevõrra kogu tegevuse maailma (nii planeedi mõõtmes, kui ka laiemalt) ebaloogilisus. Näiteks ei saanud ma mitte kuidagi aru põhitegevuskohaks olnud planeedi "majandusmudelist".
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks kõigepealt eelnevate arvustuste täiendamisest. Palju arukat on romaani kohta juba öelnud Ants Miller ja Andri Riid ning üldiselt olen ma nendega peaagu kõiges ka nõus. Pigem tahaks rääkida sellest irvitades käskudele reageerimisest ja üleüldisest lõõbist. Tõsist nägu teeb ja nö. nööri mööda käib eelkõige siiski vaid noorsõdur ja peksupoiss... üleajateenijatel ja palgasõduritel on enamikes meie maailma sõjavägedes suhteliselt hõlbus elu, sest neilt ei oodata puhast peldikut, vaid hoopis asist tapatööd. Lõõp ning lollid ja vähemlollid naljad on pingelistes oludes sageli üheks alateadlikuks kaitseventiiliks, mis lasevad inimestel neidsamu pingelisi olusid taluda.

«Must kaardivägi» on erandlik romaan nii Lew R. Bergi loomingus, kui ka eesti ulmes üldiselt. Usun, et teist niisugust ei tule niipea... ja kas ongi vaja?

Kahtlustan, et paljud asjad selles romaanis on juhuslikud õnnestumised. No ei usu ma näiteks, et Bergil oligi plaanis sellise äraspidise kasvatusromaani kirjutamine. Lisaks sellele on see ju ka veel ideeromaan ja seiklusromaan ja mis kõik veel... ning kõige hämmastavam on, et kogu see krempel püsib enamvähem kenasti koos.

Romaanile on ette heidetud liigset pikkust. Kuigi ma pole mahukate romaanide austaja, arvan, et pikkusega on siin kõik korras... et just selline lõputult nüri ja üksluine keskkond ongi just see sõjasangarite kasvulava.

Erinevad inimesed, erinevad arvamused... erinevalt Andrist arvan ma, et väljendi «pidu katku ajal» seletus on ilmne plusspunkt autorile. Mind on pidevalt vihastanud see, kuidas ulmekates näiteks XXIII sajandi inimesed on perfektselt kursis XX sajandi reaaliatega. Kui aga mõtlema hakata, siis kui palju teab suvaline meie kaasaegne XVII sajandi elust-olust? Bergil aga pole see ajaline distants kolm sajandit, vaid hoopis hulga pikem!

Vaat sellised katkendlikud mõtted. Kes ladusamat juttu soovib, see võib lugeda minu arvustust ajakirja «Looming» novembrinumbrist.

Teksti loeti eesti keeles

Minupoolne kummardus tagantjärgi autorile sellise mahuka teose loomise eest. Aga siiski jääb peale raamatu läbilugemist kummitama mind isiklikult teoses kasutatud kohati liigne julmus. Kuigi ma pole isiklikult kunagi sõjaväes käinud, usun ma siiski et nii karm see elu seal ka nüüd pole. Isegi mitte eriüksulaste juures. Kuigi teos oli mahukas ja kippus kohati lohisema oli see siiski huvitav kogemus minu jaoks. Kui see julmus välja jätta siis mulle isiklikult teos meeldis. Süzee poolest annab ka alati kritiseerida, sest tänapäevaks on juba ulmekirjanduse ja filminduse vallas palju ideid ära kasutatud, ning uute ideedega on raske lahedale tulla. Millalgi raamatu esimeses pooles hakkas mulle meenuma film Starship Troopers, vahepeal meenutas teos mulle lõike raamatust Patriandide Ülestõus, mis on Star Treki üks osa ja kirjutatud Simon hawke poolt, ja siis kui zoore hakati rohkem mainima siis hakkas teos mulle meenutama teleseriaali Stargate SG-1 kus gould`id olid ka parasiitlikud eluvormid.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see on Bergi parim, siis olen sügavalt tänulik, et pole lugenud teisi Bergi teoseid.

Millega ma võrdleksin lugemiskogemust, mida tekitas "Must kaardivägi"? Ilmselt oleks selleks saepuru närimine. Kui võtad saepuru kätte, siis lõhnab hästi, tundub mõnus ja looduslik; sõnaga: positiivne kontakt. Nii olin kuulnud-lugenud kiitvaid arvustusi "Mustale kaardiväele" ja olin sügavalt nördinud kui kohalik raamatukogu seda ei omanud ning kui mitme aasta järel selle uudiskirjanduse (!) riiulilt leidsin, siis haarasin kõhklematult kaasa.

Lugu algas hästi: kirjanduslikus mõttes. Aga selleks ajaks kui seltskond oli maandunud planeedil ja hõivanud kosmodroomi, siis oli juba see nimetatud saepuru närimise tunne võimust võtnud. Ei veena mind need kirjeldused. Kui loen nt. Kunnast, siis on sõja koledus ja mõttetus, selle laostav olemus kogetavad. Bergi lugu on masendav selles mõttes, et ilmselt autori peas oli pilt olemas, kuid värviküllase, ruumilise maali asemel joonistas ta kriipsujukusid.

Loo lõpul oli ka jumet. Kokkuvõttes: "1" :(
Teksti loeti eesti keeles

"Must kaardivägi" on pikk lugu, korralik tellis. Keskmes on tulnukatega (zooridega) sõja maha pidanud noor veteran Lex (vanuselt kahekümnendates), kes ei oska erru minnes enda eluga suurt midagi peale hakata. Tüüpiliselt Bergile on tegu rusikakangelasest möllumehega, üks kadunud põlvkonna esindaja kes sõjaväes on vägagi hinnatud tegelinski, rahu ajal on aga kõigil risuks jalus. Töötab mingis suvalises tehases, on abielus modellitüüpi ja -mõõtu Ereniga, vaba aja veedab baarides kakeldes ja autodega kihutades.

Ühel hetkel leiab pakkumise, kus otsitakse inimesi missioonile võõrale planeedile (Talisium), kus sõda zooride tõsist kahju tegi. Planeedi kunagi hõivanud inimkond sai zooridelt korraliku keretäie ja oleks vaja nüüd minna seda jumalast hüljatud kanti turvama. Selleks aetaksegi kokku punt endisi sõjaväelasi ning mitmeid hämara taustaga selle.

Raamat on suuremas osas Lex Rogani kolmeaastase teenistusaja ümberjutustus. Talisiumil on vaja teha märksa rohkem kui lihtsalt korda valvata - stoori arenedes selgub, et sõda zooridega ei pruugi läbi olla. Samuti ei suhtu kohalik elanikkond "vabastajatesse" tingimata hästi ning konfliktid on kerged tulema. Üks raamatu pidepunkte ongi palgasõdurite moraal ja eetika - kuidas käituvad inimesed kriisiolukordades kui nende üle kontroll praktiliselt puudub (st kui jätta välja kohapealne sõjaväeline käsuliin). Pilt on üsna õõvastav ja nukker - võim hakkab kiirelt pähe ning kõva käe praktika tapab mõistuse hääle. Minu jaoks on see romaani tugevaim osa - kuidas inimesed kujunevad halastamatuteks jõhkarditeks ning väikeste sammude haaval on järjest vähem vaja põhjust vägivallaks. Vabastamise tähe all saadetakse korda järjest julmemaid tegusid, sarnasus näiteks Saksamaal kolmekümnendatel lõkkele löönud fašismiga on ilmselged. Nii tavalised kui ka tavaelus kergelt jõhkrusele kalduvad indiviidid muutuvad pidurite kadumisel ning kambakesi teineteist tagant õhutades hoopis teisteks inimesteks.

Teine liin on loomulikult militaarne - Berg valdab perfektselt sõjaväe hingeelu, erinevate positsioonide omavahelist suhtlust ning sõjastseenid on tippklass. Lahingute ülesehitus, relvade kasutamine, kiire karjäär kriisitingimustes - äärmiselt, äärmiselt nauditav. Ei puudu ka erinevad noa selgalöömised (nii otses kui ülekantud mõttes) ja intriigid sest võidavad tugevamad. Või need, kes annavad esimese hoobi.Nõrkade pooltena ei saa üle ega ümber sellest, et erinevatel meeskodanikel mina ei suutnud vahet teha - võta üks ja viska teist. Võinoh, ma orienteerusin nende seas peamiselt auastmete järgi aga kui ikka algul oli hunnik seersante, siis lipnikke, ühel hetkel jõuti nooremseersantideni... no ürita nüüd sellest kambast mingit pilti ette saada! Hullumaja! Naistegelastega oli olukord lihtsam kuna vähe rohkem lavapinda said vähesed, paljude roll piirdus kahjuks "joodame täis ning siis maha ja taha" rolliga.

Kõlab häirivalt? Madalalt? Nõmedalt? Võtan`d kinni - ühtepidi on tegu jah "meestekaga". Samas ma tean mitmeid naisi, kes on selle raamatu läbi lugenud. Ja on rahul selle otsusega. Tegu on masendava raamatuga, marodööritsev must kaardivägi unustab kiirelt ära enda algse eesmärgi ning rahu valvamise asemel otsitaks ise konflikte. Berg ei võta kogu selle madina sees ise otseselt positsiooni, moraaliga tegelemisse ta ei lasku. Küll on aga ridade vahelt tunda nii autori kui peategelase sisemist valu - sest kas see ongi nüüd elu? Vangide piinamine, väiksegi eksimuse peale mahalaskmine, küüniline nihilism... üsna hirmus pilt.

Samas pole tegu patsifistliku raamatuga - Berg ilmselgelt naudib seda mida kirjutab ning sõjavägi on talle meeltmööda. Võinoh, keeruline lugu. Mõnes mõttes on tegu hoiatusromaaniga - sest tegelikult on jutt sellest, mida tegid hispaanlased Ameerikat "avastades". Mis toimus Afaganistanis. Või mida ka praegu tehakse piirkondades, kuhu tehnoloogiliselt kõrgemalt arenenud rahvus läheb "rahu viima".

Selliseid raamatuid ON vaja. Isegi kui kohati on vorm nõrk - Berg ei jäta sisuliselt midagi lugejale vaid kipub äärmiselt detailset seletama kasvõi lihtsaid vanasõnu ära - siis loeb see, mida autor ei ütle. "Must kaardivägi" võib ju pealiskaudsel hinnangul tunduda lihtsalt ühe karmide meest naturalistliku relvapaugutamisena - aga ridade vahel küsib autor, kas me ikka tahame kogu seda jama enda südametunnistusele? Õilsad mõtted võivad kergelt lörri minna ning iga ideed pole vaja ellu rakendada. Eriti kui see tähendab teiste inimeste mõttemaailma muutmist. Relvaga. Ilma mingi kahetsuse ja kõhkluseta.

Ahjaa - tegu on näpuga järge ajades küll ulmega kuid see on pigem kerge garneering, rõhk on hoopis mujal. Samas ulmekomponenti täitsa minema ka ei saaks visata - noh, sama nagu toidutegemisega kus maitseainet on vaid murdosa kuid toidu maitse sõltub sellest VÄGA palju.
Teksti loeti eesti keeles

üldiselt -- saast! Ulme oli kogu loos suht vähetähtis ja "juurde kleebitud" -- sama hästi oleks sündmused võinud toimuda mõnes "välja mõeldud Ladina-Ameerika v. Lähis-Ida riigis" ja kurikaval sisseimbuja olla CIA/FSB vastavalt maitsele.Terve selle õnnetu raamatu jooksul EI JUHU mitte midagi. Sisuliselt mitte midagi. Süžee plaanis mingit arengut ei toimu. Võime ainult "nautida" peategelase (taand)arengut lihsast tänavakaklejast marodööride jõugu pealikuks. Kui teile mingil kombel peaks tunduma nauditav ühe karistussalga märatsemise kirjeldused, siis miks mitte. Aga sellisel juhul soovitaks ka pigem ajaloolisi teoseid SS v. NKVD tegemistest.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin selle tellise läbi ja võin ütelda, et ei meeldinud. Kohe üldse ei meeldinud, aga see-eest pani kõvasti mõtlema. Plussiks oli see, et teosel oli oma süžee. Võrreldes varasemate Bergi teostega oli sulaselge lapsikus asendunud noore küpsusfaasiga. Berg pani konkreetset teksti ja ei hakanud liigse "ilukirjandusega" lugejat vaevama. Hoopis rohkem on aga seda, mis ei meeldinud. Kõigepealt see, et autoril pole olnud erilist fantaasiat (ulmekirjaniku suhtes väga rängad sõnad). Tuleviku Maa paistab üpris samasugune kui XX sajandi viimase kümnendi Lasnamäe. Ainukesteks teistsugu asjadeks on mõned relvad ja mõned liiklusvahendid. Kogu moos, absoluutselt kõik muu on sama, nii asjad, inimsuhted, ühiskond kui keskkond. Ei näinud fantaasiat ka Talisiumil. Nägi välja täpipealt nagu Maa oma kliima, õhu, pinnavormide ja looduse poolest. Ainuke erinevus: polnud suuri loomi. Erilist fantaasiat ei paistnud ka loo enda aretamisel. Etteaimatavalt ja ilma ootamatute pööreteta kulges tegevus. Ka ei ole suutnud Berg luua ei meeleolu ega oma maailma. Pea kogu raamat kirjeldas palgasõduri argipäeva, mis koosnes vägivallast (peamiselt põhjendamata vägivallast), joomingutest, lõõbist, naiste sebimisest, mõnitamistest, uue tärni igatsemisest. Seltskond ka muidugi vastav: agressivsed, labased, lollid, julmad ja hoolimatud. Ei tekkinud mingit tahtmist nendega samastuda ja kaasa elada. Raamatu lõpulehekülgedel soovisin juba, et Eren saadaks Lexi pikalt ja koliks kaugele ära, kust teda ei saaks enam üles leida. Zoorid tundusid sümpaatsemad kui must kaardivägi. Üks asi veel - kirjavigu oli ohtramalt kui keskmises ulmekas.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna sedasinast raamatut olin korduvalt näinud-kuulnud kirjeldatavat kui Bergi parimat ning lisaks mulle 2013 ilmunud Willardi-kogumik üpriski meeldis, ei kõhelnud ma pikalt, kui viimatisel raamatulaadal `Must Kaardivägi` odava hinnaga saadaval oli.

Paraku ei tekitanud loetu minus siiski eriliselt positiivseid emotsioone ja pigem nõustun eelarvustajate välja toodud negatiivsemate seisukohtadega. Teos, mille läbilugemine kulges vägagi visalt, oli selgelt liiga pikk, ulmet oli seal vähevõitu ning keskkond-ühiskond ehk taustsüsteem üpris selgelt 20. sajandi lõpp või 21. sajandi algus. Peale selle veel iga asja üksipulgi lahtiseletamine ja tegelaste peaaegu et eristamatus. Kunnase 3-köitelisele oopusele jääb see teos igast asendist alla.

Siiski, ei saa öelda, et minu jaoks olnuks tegemist täieliku saastaga – sai kätte paraja koguse süngust ja sissevaadet sõja hävitavasse iseloomu ning väljakannatamatult puine selle stiil ka polnud. Aga näib, et autorile sobisid lühivormid ikkagi oluliselt rohkem. Niisiis 3.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019

Autorite sildid: