Niisiis, on Berg üritanud kirjutada lüürilisemat laadi seikluslugu ja see on tal ka enam-vähem korda läinud. Ülesehituselt ja õhustikult meenutab see suletud ruumis toimuvaid krimaallugusid ja piisavalt palju on ka kuni lõpuni varjatud. Tekst pole nii sirgjooneline ja jutustav. Et peategelane on endine supersõdur ja valdab korralikul tasemel käsivõitlust, ka see selgub alles jutu lõpus, mitte alguses nagu Bergil tavaks. Mõnes mõttes uudseks jooneks on ka love-story, mida küll ehk veidi pingutatud ja kramplike lausetega arendatakse. Samas on sisse toodud efektseid kõrvadetaile (klavessiin, punapäisus jms),mis teksti kahtlemata rikastavad ja usutavamaks muudavad. Peaaegu viis palli.