1.
20
3.05
2.
18
3.611
1.
14
4.071
2.
11
4.091
3.
4
3.75
5.
3
3.333
1.
6
2.667
2.
3
3.667
3.
3
3.667
4.
1
5.0
5.
9
1.889
6.
5
4.4
7.
4
3.25
9.
2
2.5
10.
2
4.0
12.
1
2.0
17.
5
2.2
19.
6
2.667
20.
16
4.625
21.
10
1.4
22.
16
3.563
23.
14
3.357
24.
10
2.3
25.
5
2.8
26.
1
2.0
27.
2
2.5
28.
8
3.125
29.
7
2.714
30.
11
4.091
31.
6
2.167
32.
4
3.75
33.
10
4.0
34.
6
3.167
35.
6
4.0
36.
6
4.333
1.
11
4.455
2.
9
3.667
3.
5
4.6
(jutt aastast 2004)
eesti keeles: Lew R. Berg «Reekviem «Galateiale»» 2004
Jutu algus lubab tõepoolest uusi tuuli Bergi võttestikus. Peategelane, kosmoseleegionär Mally, on leidnud vaikse planeedikese, kus puhkuse ajal metsas uidata ja kala püüda. Ja kalapüüdmisest pikemalt juttu ongi, Mallyl on inimlikud jooned täiesti olemas. Ma ei mäleta, et Willardil mingi harrastus oleks olnud. Aga see hemingwaylik idüll ei kesta kaua, Mally peab asuma lahingusse, päästma tsiviilisikud neid jälitava sõjakomandokäest. Nii et edasine tekst on metsas sumpamine ja kõmmutamine, mille käigus tegelaste karaktereid just kuigivõrra ei avata.
Ühest küljest just selline lugu nagu Bergilt ikka oodata. Teisest küljest on see juba Bergi kolmas raamat ja millestki jääb siin tekstis ikka kõvasti puudu. Ulmest eriti. Ulmejutu jaoks on ulmet jutus vähe. Metsamäruleid on ulmes palju kirjutatud ja mulle ei meenu ühtki, kus autor oleks nii lõdvalt peale läinud, endale nii kerge eesmärgi seadnud... Bergi tekstis pole peaaegu mitte midagi fantastilist. Millegipärast meenus mulle Lucius Shepardi "Salvador"...ja üle "kolme" ei saa kohe kuidagi anda.
Ma arvan, et ka olulisematele kõrvaltegelastele oleks võinud mingid nimed välja mõelda. Oli kohti, kus tundus et igas kolmandas lauses esines määratlus "poliitiku lesk". See muutus suhteliselt häirivaks.
Sellised asjad nagu "reaktiivkuulid" tundusid ka suhteliselt problemaatilised. Et mis need siis olema peaks? Reaktiivmootoriga püssikuulid? Khm.
