(jutt aastast 1998)
eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
autorikogu «Üle piiri» 2014
Hästi väljapeetud lugu, meeldejäävad tegelased, huvitav intriig... ning peamine on see, et autor täitis ilusasti need ülesanded, mis ta iseendale seadis. Võimalik, et need ülesanded polnud kõige kõrgemad... aga tulemus on kenasti teostatud. Kui mul on valida, et kas kehvasti teostatud originaalsete ideedega filosoofia, või hästi teostatud primitiivne seikluslugu... siis valin ma kindlasti viimase.
«Vaimudejõe viirastused» kuulub just viimatinimetatud kategooriasse. Ettevaatlik, aga siiski piisavalt originaalne idee ja palju kompetentset kõmmutamist. Pluss veel selline õudusega flirtiv piiripealne meeleolu!
Ainuke puudus oleks lõpulõik – Willard pole minuarust siiski filosoof. See lõpulõik langes pisut üldisest värgist välja... sellest ka pisike miinus viiele sappa.
Tekst võitis eesti ulmefännide auhinna Stalker parima algupärase jutustuse/lühiromaani kategoorias.
Kõigi nende puuduste valguses mõjub "Vaimudejõe viirastused" nagu jumalik ilmutus. Selle kohta, kui hästi võiks Berg tegelikult kirjutada, kui tal oleks märksa suurem lugemus, kui tal oleks pisut suurem kirjanduslik potentsiaal (mis teate, on arendatav), ja (mis mitte vähemtähtis) kui teda karmilt ja õiglaselt toimetataks. Sest olgem ausad, kui autor oma lugudes peab vajalikuks pidevalt mingeid triviaalsusi seletada (a la miks on Kotkasule nimi Kotkasulg2) ja kui ka toimetaja selle trükivääriliseks arvab, jääb üle vaid piinlikusest silmad sulgeda.
Kui need triviaalsused unustada, siis antud loo puhul kõik muu toimib. Kõigepealt, põnev on (midagi Berg ikka oskab ja see miski on tema puhul süzhee punumine). Siis need soomustatud kollid ja nendega seonduv - päris hästi välja mängitud. Ja lõpuks, see palgasõduri elutark filosoofia sobib siia loosse küll kui rusikas silmaauku.
Kui Berg oleks ainuke autor BAASis, oleks hindeks viis plussiga. Et aga lood on nii nagu on, tuleb siiski tugeva neljaga piirduda. Minu poolt on see kõva tunnustus ja tahaks loota, et Berg veel kunagi millegi samaväärseni küündiks.
2Kotkasulg, kas teate, on nime saanud selle järgi, et tal kotka sulg juustes tolkneb. Geniaalne!
Loo idee pole võibolla tõesti teab mis originaalsusest nõretav, aga selle eest tekib lugemisel päris meeldiv kohaloleku ja kaasaelamise tunne.