Seni loetud Lew R. Bergi lugudest üks paremaid, minu meelest...
Sisust ei soovi eriti rääkida, sest autor lobiseb niigi pealkirjaga ülearu palju välja. Aga jutt on tõesti hästi väljapeetud, detailid paigas, õhustik on olemas. Loomulikult pole lool erilist sügavat mõtet, aga sihukese austusavaldusena klassikalisele õudusloole on tekst omal kohal.
Asi mida ma autorile ette heidan on see, et pool lugemismõnu läheb pealkirja tõttu kaduma. Nõus, pealkiri on efektne, aga antud juhul nullib (IMHO) jutu enda efekti ära. Kõik saab liiga vara selgeks ja salapära hävib.