Lew R. Berg

Alustama peaks sellest, et Nõukogude aja lõpul jooksis kinodes poolakate film "Madude oru needus". Käisin vist mitu korda vaatamas.Filmis otsiti iidsete kaartide järgi Indiast (kurat, võib-olla ka Birmast, mis vahet seal on) kadunud varandust, mis ka leiti, kuid sellega käivitati mitte eriti meeldivate sündmuste ahel, sest varanduse valvurid said pahaseks. Leidsid aset igasugused üleloomulikud nähtused. On veel teinegi film. "Predator" nimeks, mille peaosas särab kuulus näitleja Arnold Schwarzenegger. Selles linateoses võitleb rühm eriüksuslasi kurja tulnukaga kusjuures eriüksuslaste arv kahaneb võrdelises seoses filmi lõpuni jäänud minutitega.

Tuletan neid kaht filmi meelde muidugi vaid sellepärast, et mulle tundub, et ka Lew R. Berg on neid omal ajal näinud.

Jutu süzhee saab paari lausega kokku võtta: kamp katsumustes karastunud eriüksuslasi eesotsas mr. Willardiga transpordib kusagilt leitud terrakotasõdalase kuju. Tee peal ärkab terrakotasõdur ellu ning hakkab surma ja hävingut külvama. Eriüksuslaste salk kannab metsalise taltsutamisel kaotusi.

Tõstaks enne esile positiivset. Sulg jookseb, süzhee ei ole päris selline nagu esimesena pähe kukub, vaid enam-vähem läbimõeldud, kuigi päris lõpu eel oli minu meelest väike stiilist väljalangemine. Jutul on ka piisavalt lehekülgi veendumaks, et autor on oma töösse täie tõsidusega suhtunud. Negatiivse poole pealt tuleks aga kindlasti ära nimetada täiesti ilmetud, väliselt ja kõnepruugilt eristamatud tegelased. No ei ole inimesi selles jutus - on karp tinasõdureid.

Teisisõnu, on olemas arvestatav süzhee konstrueerimise oskus, kuid puudub vähimgi originaalsus ning tegelaste loomisega on iseäranis kehvad lood. Ühe või teiseta aga heatasemelist ulmekirjandust ei loo, olgu see kasvõi seiklusulme.

Ärgu Lew R. Berg nüüd jumala eest arvaku, et ma lihtsalt järjekordse võrgutigetseja ja -irisejana talle kui «heale seiklusulme kirjutajale ja heale jutuvestjale» vett peale tõmban. Antud juhul, ma usun, on kriitika sajaprotsendiliselt õigustatud.

Lew R. Berg on minevikus kirjutanud mitu päris vahvat teksti ja ma südamest loodan, et selliseid tuleb tema sulest ehk kunagi veel, aga käesolev tekst on ikka väga, väga nõrk.

Õieti tundub see olevat järjekordne näide keskmise Eesti ulmekirjutaja laiskusest. Ei viitsita midagi vähegi originaalsemat välja mõelda ja arvatakse, et see ongi piisav, kui keskmise ulmefilmi süzhee lahjendatud vormis ümber jutustada. Aga seda kõike on vist juba kümneid kordi öeldud...

Käesoleval juhul tegi mind eriti kurvaks tõik, et kui Berg minevikus on viitsinud oma Willardi lugusid ikka huvitavasse ja eksootilisse settingusse paigutada (Antarktika, Amazonase dzhungel) ja nende tegevuspaikade kirjeldamisega veidigi vaeva näinud, siis nüüd ei ole seda enam tarvilikuks peetud - lugeja visatakse lihtsalt ühele maanteele ja ümbritsevasse metsatihnikusse, kus siis monster havi käsul ja Bergi tahtel valla pääseb ja suuremaks vastastikuseks nottimiseks läheb.

Kui alustada nüüd kohe algusest, siis selline sadamakai, kus paiknevad tornkraanad, suured veokid, turvameeste dzhiibid ja kari turvalisi endid, ei ole teps mitte tühi! Isegi parimat sorti kujutlusvõime ei suuda mu silme ette sellist võimalust manada. Tõsine loogikaaps ja seda jutu esimeses lõigus!

Millest koorub välja uus teema. Samapalju, kui lendab kive Bergi kapsaaeda, peaks neid kukkuma ka toimetaja omasse. See tekst oli absoluutselt toimetamata! Ma ei mõtle komasid ja muud säärast. Jutt kubises lausetest, mis ei kandnud endas absoluutselt mingit mõtet või ideed. Igal leheküljel oli rohkem kui mitu sellist totaalselt «tühja» lausehakatist. Esimesena meenub juhtum, kus kõigepealt dialoogivormis lugejale praktiliselt «puust ja punaseks» meetodil näidati, et kohalikul sherifil pole seal tee peal mingit sõnaõigust, mehike tehti turvajate pealike poolt verbaalselt ikka täiesti tümaks ja siis lõppu pidas autor ka kõige lihtsamaist asjadest arusaamisvõimet mitteeviva ning täiesti mõtlemisvõimetu lugeja tarbeks vajalikuks panna lause a la sherifil ei olnud seal enam midagi öelda või sherif sai aru, et temal pole seal enam midagi öelda...

Sarnaseid kohti oli kümneid! Siis pakutakse meile veel «purakaid» stiilis «mehed muigasid sõbralikult, sest kõigile oli teada tema eriline kiindumus relvadesse», mida ei ole mõtet hakata õllelauas vabandama sõbralikult muigel näoga, öeldes, et noh, Berg, teame ju, et talle see relvade värk läheb korda, see on tema spetsialiteet, las kirjutab sellest. Asi pole üldse selles! Kui ikka toimetaja pole võimaline ilmseid maitsevääratusi tekstist kõrvaldama, noh siis hakkab mul lihtsalt natuke häbi. Eesti ulme pärast.

Häris veel see, kuidas autor püüdis mittemillegist kasvatada tohutut pinget ja põnevust. Ometigi oli mulle kui lugejale juba pealkirja teades selge, kes sealt konteinerist välja on roninud! Miskipärast püüti meie kõigi pinget (mida aga polnud tekkinudki!) ülal hoida Willardi ja ta kaaslaste ärevusega, et kes või mis siis nüüd seekord...

See moodus (täiesti juhuslik autokummi purunemine), kuidas sellel «pingel» tekkida lasti ja savisõduril konteinerist kellegi nägemata pageda võimaldati, no see oli puhas haltuura! Olnuks siis tõesti tegu mingi diversiooniga, aga ei, kumm purunes täiesti juhuslikult, et Berg saaks lihtsalt ülejala, pidamata mingit keerulisemat moodust välja mõtlema, oma juttu edasi pajatada.

Kurb, seltsimehed!

Pean vajalikuks märkida, et ei hakanud seda jutustust lugema kindla plaaniga sellest arvustuses mitte kivi kivi peale ka jätta. Hakkasin lugema hoopis kerge ootusõhinaga, et ehk tuleb siit midagi «Vaimudejõe viirastuste» väärilist. Paraku...!

Kõik, mis ma sain, oli see. Laaditakse sadamas salapärane suletud konteiner autole, mis turvade eskordi saatel peab sõitma mingisse punkti X. Tee peal elustub konteineris terrakotasõdur, lõhub oma kongi, tapab autojuhid ja pageb metsa. Turvad asuvad teda jälitama. Vahepeal peab monster mingil mulle segaseks jäänud põhjusel vajalikuks veel tee peale tagasi tulla ja siin ka natuke tapatööd teha, pageb siis metsa tagasi, kus Willardi kamp lõpuks tast siiski jagu saab.

Ei oskagi rohkem midagi öelda. Halvimast hindest päästab, nagu juba tavaks saanud, fakt, et on ka hullemat ilmunud.

Bergil soovitaks aga läbi lugeda Kristjan Sanderi artikkel teemal, kuidas kirjutada head ulmejuttu, mis ilmus jaanuaris 2001 «Algernonis». Siiralt ja konstruktiivselt soovitan.

Kommentaariks järgnevale arvustusele:

Sadamakai ei olnud ka inimtühi. Ports turvamehi oli seal.

Austet Valge Vares püüab jätta muljet, nagu esitaks ma Bergile kõrgkirjanduslikke nõudmisi ja kuna Bergil pole olnud plaaniski kõrgkirjandust luua, siis on mu kriitika jama.

Tegelikult esitan ma Bergile hea seiklusulme nõudmisi, kuna on nagu jäänud mulje, et just selles vallas peituvad autori ambitsioonid. Ja minu meelest Berg neid ei täida. Tal on üksikuid häid väga jutte ja müriaad üsna viletsaid. Ometigi ei tohiks ju eesmärgiks olla viletsa seiklusulme kirjutamine? Ning sellest ja ainult sellest mu kriitika ka lähtub.

Seiklusulmet saab ka hästi teha. Ei pea tingimata seiklusulme tunnusteks olema loogikavead, tühjad laused, primitiivne süzhee, kriipsujukudest tegelased, inimeste omavaheliste suhete spektri täielik puudumine, loomislaiskusest tingitud ebausutavused jms.

Kui me nüüd täpsustame, et Bergi eesmärk ongi luua primitiivset seiklusulmet, panen ma oma noka häbenedes kinni ja asi mutt.

Loodetavasti aga nii ei ole ja ka Lew R. Berg püüab iga looga üha paremaks muutuda ning minulgi on lubatud kriitikuna puudustele osutades sellesse arenguprotsessi oma konstruktiivne panus anda.

Aga järgnevat arvustust pean ma rämedalt demagoogiliseks. Paraku! Võin vajandusel asjast huvitatuile eraviisiliselt selle kohta konkreetseid näiteid tuua.

Üldises plaanis tundub, et mõned ulmelugejad (vt. eelmist arvustust) esitavad kõigile ulmeteostele absoluutselt ühesuguseid nõudeid. Vaatamata sellele, kas autor on endale seadnud pretensioonikamaid (loe: kõrgkirjanduslikke) eesmärke või siis on tahtnud lihtsalt pakkuda seikluslikku ajaviidet. Kahtlemata kuulub antud lugu viimaste hulka. Eks ole erinev ka esimese ja teise kategooria publik, teise puhul aga võiks esimese esindaja arvestada, et mis talle tundub häiriv ning liigne, ei pruugi seda teise puhul mitte olla või on isegi eesmärgipärane. Nö. lihtlausete keelt ja lineaarset süzheed ei rakenda mitte ainult Berg, nii et seda ei saa pidada puuduseks omaette. Vajadusel võin tuua ka näiteid, kuid see venitaks antud arvustuse liiga pikaks.

Willardi-lugude analoogiks võib - teatud mööndustega - pidada X-Files`e, mille tegevus toimub nii eksootilistes paikades kui ka mingis suvalises kolkas või maanteel. Kubisevad need - ja analoogilised - sarjad ka kõikvõimalikest loogilistest küsitavustest (või ebatõenäolisustest), mis vaatajat miskipärast eriti ei sega. Liigne realismitaotlus ulmelugude hindamisel on mind juba tükk aega häirinud, kui nii kangesti tõetruude olustikudetailide küljes riputakse, loetagu parem siis Tammsaaret ja Vildet. Ja ei maksa iga kord kinga pigistamises süüdistada, kui enda jalg on lihtsalt numbri võrra suurem (või ka väiksem)...

Üksikute sõnade kallal võib ju lõpmatuseni norida, aga mis puutub esimeses lõigus poleemikat tekitanud sõnasse "tühi", siis soovitan eelmisel arvustajal mõelda eesti keeles sageli esineva lause üle: "Tuba oli tühi." Millega ei taheta mitte öelda, et ruumis polnud mööbliraasugi ja isegi pirni ei rippunud laes palja juhtme küljes, vaid et toas ei olnud ühtegi inimest. Kurb, et selliseid elementaarseid asju peab eesti keele oskajale üle seletama...

Leian, et "Terrakotasõduri" näol on tegu tunduvalt parema jutuga, kui seda oli üle-eelmisel aastal "Marduses" ilmunud "Ühes väikeses rannalinnas" ja ka "Viimane karje". Ladusalt komponeeritud jutt, mis - mõistagi - igale maitsele kaugeltki mitte ei sobi. Aga see on juba puhtsubjektiivne, mitte objektiivne põhjus.

P.S. Kui Raul Sulbi soovib tutvuda "Terrakotasõduri" toimetamata variandiga, pakun selleks võimaluse. Oleks ilmselt mõtet.

Mind ei huvita, et pealkiri paljastab juba suures osas ära, kes see seal Willardi meestest hakkliha tegi. Mind ei huvita, et alates esimeset reast oli selge, et head võidavad ja paha saab surma. Mind ei huvita, et üsna palju auru läks erinevate relvade, autode ja lennuvahendite kirjeldustele ning iga natukese aja tagant võis lugeda,kuidas Willard süütab järjekordse filtrita Cameli. See kõik kuulub asja juurde ja need pisiasjad just tegelikult teevadki loost päris mõnusa ja pikkusele vaatamata huviga loetava jutustuse.

Bergi võib soovitada algajatele ulmekirjanikele eeskujuks, kuidas huvitav ja kaasakiskuv lugu kirjutada. Eriti kui mingeid sügavamaid diibipanemiseplaane ei leidu võib selline sirgjooneline action meelelahutajana oma töö suurepäraselt ära teha.