Romaan, mis minu isiklikus edetabelis hõivab raudselt koha tagumises esikolmikus. Kohe mitte midagi positiivset ei oska välja tuua, isegi pisisasjad, millest tavaliselt mööda vaatad, ärritavad -- kogu tekst on üks suur nämmutamine, stampidest kubisev lugu ise on täiesti abitu, tegelased käituvad jumal teab millise loogika alusel jnejne...
Noor arst võetakse tööle kliinikusse, mille peaarst on geniaalselt hullusele lähenev. Pärast kerget atakki hakkab arst suurt tähelepanu pöörama siirdamiselundite laboris kasvatamisele. Kuid peagi tuleb katseklaasist välja miskit üliinimlikult intelligentset, superkomplekti paravõimeid omav, praktiliselt ilma kehata aju, mida arst kohe konkurente kõrvaldama sunnib -- aju nimelt suudab mõtte jõul südametegevust peatada. Arvestades, et hiljem kasutavad kompetentsed organid aju võimeid liustike sulamise takistamiseks (!), on arsti tegevus küll äärmiselt vaimuvaene.