Romaani peategelane saadetakse Päikesesüsteemi kaugeimasse kosmosejaama uurima 3 teadlase surmaga lõppenud õnnetusjuhtumit. Kuna transport Uraani kuule ei käi just iga päev, on tal aega päris piisavalt, et jaama ülejäänud personali üksmeelsest keerutamisest järeldada, et asi ei ole puhas. Ei olegi. Ja ei ole nii, nagu võiks arvata.
Ka taustsüsteem pole vähem intrigeeriv. Tuntud saksa ordnung on piltlikult väljendudes kuupi võetud -- peategelane kuulub sellesse pedantide klassi, kelle arvates jalakäija ei saa ristmikul auto alla jääda, sest liikluseeskirjades on ju kirjas, et kõigepealt vaatad vasakule, ja kui autot ei tule, alles siis astud teele. Maal valitsev ühiskonnakorraldus ongi selline -- ordnung`likult äraplaneeritud --, jaamas valitsev hierarhiavaba suhtluskeskkond on Maa mõistes ennekuulmatu. Seda enam, et jaama endine ülem, legendaarne kosmosehunt, kelle järk oli madalam, kui hukkunud uuel ülemal, ei pea ka äsjasaabunud erakorraliste volitustega uurijat mitte millekski muuks kui pooleliolevaid teadusuuringuid takistavaks faktoriks. Nii et isiksuste konflikt ei lase end kaua oodata.
Fuhrmanni kohta nii üllatav tekst, et võib suisa öelda, et luuavarrest on pauk tulnud.