Jutu aluseks on lihtne ja jabur mõtteuit, et iga kuue põlvkonna järel sünnivad absoluutselt identsed indiviidid. Ja nõnda kohtuvadki taas Sherlock Holmes ja doktor Watson. Tegelased samad, kuid aeg on hoopis teine. Lennatakse kosmosesse, elatakse teistel planeetidel... robotid ja puha...
Ühel päeval saab Holmes miski makilindi (loe: kirja), milles palutakse kokkusaamist. Loomulikult tuleb Holmesil ja Watsonil tegeleda taas kuriteo avastamisega. Uus aeg ja uutmoodi kuritööd, kuid kurikaelte ja nende kaasosaliste mõttelaad pole muutunud.
Olemuselt on see jutt ikka täitsa jabur, aga mida naljalobast tahtagi? Samas on Anton Donev vägagi hästi tabanud Arthur Conan Doyle`i stiili ning püüdnud seda üle kanda tulevikust pajatavasse ulmehumoreski. Võiks öelda, et üsna edukalt. Hinne kõiguks kusagil kolme ja nelja vahel, kuid tublid plusspunktid annab pisuke nostalgiline moment. Ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1970. aasta kümnendas numbris ilmunud jutu vene tõlge «Алмазный дым» oli esimene minu loetud ulmeline Holmes.