Tegu on sellise üleminekutekstiga autori loomingus. Tegu pole enam päris stiilipuhta diabolistliku proosa tekstiga, sest jutus on juba üsna palju sotsiaalset satiiri. Svetoslav Minkovi jutukogu «Къщата при последния фенер» (kus see tekst 1931. aastal esmakorselt ilmus) oligi selline pisuke pöördepunkt autori loomingus, kus satiir kippus muid väärtusi varjutama.
Vahemärkusena olgu öeldud, et «bulgaaria diabolistlik proosa» on termin, millega tähistatakse aastail 1919-1927 Bulgaarias vägagi moes olnud kirjanduslikku suundumust. Tegu oli ekspressionistliku õudusulmega, ehk siis saksa ekspressionismi avaldumisega bulgaarlaste kombel.
Jutu sisu on lihtne. Kirjeldatakse satiirilises vormis saatanliku juhtumit, kus kättemaksuhimuline noorsõdur õmbles õlgtopise varrukale veltveebli paelad. Veltveebel on sõjaväes vägagi võimas tegelane ning selge see, et isegi õlgtopis saab vägevamaks, kui tal vastavad paelad peal...
Jutu esmatrükis oli pealkirjaks «Сламеният човек», millest juba järgmine aasta sai «Сламеният фелдфебел». Sisulist vahet neil kahel versioonil ei ole.