Joan Vinge on öelnud, et Andre Nortoni romaanid olid esimesed ulmeraamatud, mida ta armastas. Selles triloogias ilmneb kõige selgemalt, et JV on Nortoni hingehõimlane. Ülaltoodud teos on noorsooromaaniks mõeldud “Psion”-i järg. Selles saagas on inimkond juba kohanud teist mõistusega rassi, Hydroneid. Viimased on sedavõrd inimeste sarnased (ja ilmselt ka ühtset algpäritolu), et neil võib olla ühiseid järglasi. Hydranid erinevad inimestest vaid telepaatiliste võimete olemasolu poolest (lisaks veel kassitaolised silmad). Need võimed määravad aga Hydranid hävingule. Nimelt ei või Hydran tappa teist olendit, sest ohvri hädahüüd teeks hulluks või tapaks telepaadi. Samas vihkab aga suur osa inimesi telepaate= Hydrane silmitult. Seetõttu neid tapetakse, tapetakse, tapetakse. Ka segaverelised on inimühiskonnas põlatud, paariad. Romaani peategelaseks oleva noormehe Cat’i ema oli Hydran, isa inimene. Teose algul vangistatakse Cat ühe võimsa korporatsiooni julgeolekuteenistuse poolt ja sunnitakse hakkama juhtiva klanni taMingide kaitsjaks. Nimelt on sooritatud mitmeid atendaadikatseid selle klanni ühe juhi vastu. Julgeolek loodab, et telepaat suudab avastada lähenevad mõrvarid. Romaan on käivitunud..... Teos on kirjutatud parimate Nortoni romaanide tasemel!