Esimese hooga tundus nagu Verne "Saladusliku saare" ümberkantimine olema. Ainult rahvast on rohkem, naisi ka seejuures ning ega pisiperegi tulemata jää. Niisamuti on maavarasid kah jalaga segada - rauamaaki, kulda, isegi radioaktiivset uraanimaaki (!). Ainult korja üles ja pane ääsile... Elusloodusest räägitakse muidu ülivähe - enam-vähem nagu võililledest maantee ääres. Kohaliku fauna asemel nauditakse hoopis geograafilist kaardistamist - eks nimepanek ole ju huvitavam kui mingi ringikondav mammutikari... Natuke põnevust ja salapära lisab eelmise, aastaid tagasi planeedi avastanud ja teadmata kadunuks jäänud ekspeditsiooni jälgede leidmine. Aga et viimase ellujäänud ja pärismaalaste käes vangis oleva ekspeditsiooniliikme vabastamine ei olegi prioriteet number üks ega isegi mitte number kümme, seda küll ei oodanud...
Vernega pole siiski suurt midagi võrrelda, klassik on mäekõrguselt üle. Aga teisalt on antud romaan sama kõrgelt üle teistest minu lugemislaualt läbi käinud vara60tel loodud sotsmaade ulmeromaanidest (=enamasti saast). Ja jutu soravuse eest ka väike pluss, nii et kokku venitab 4 välja.