«Transplant» on selline üsna britilik jutt. Loos on teatavat olemuslikku ühiskonnakriitikat, on ka mõningast väsimust ja allakäiku... just seda, mis eristab pisut üleküpsenud briti ulmet nooruslikkusele pretendeerivast rajamaalikust ameerika ulmest.
Teemaks sedapuhku organite siirdamine. Kuna seadusandlikult on tekkinud olukord, kus surnud inimese organid loetakse automaatselt ühiskondlikuks omandiks... siis on vastukaaluks tekkinud ühiskondlik liikumine Doonorite Kaitse Organisatsioon (DKO), mille eesmärgiks oleks jälgida siiski ka surijate tahet, et kui inimene tahab hauda minna täiskomplekti organitega, siis peaks tal see võimalus ka olema. Iseenesestmõistetavalt on ühiskondlik arvamus DKO poolel... vähemasti emotsionaalsel tasandil.
See oli nüüd sotsiaalne taust. Lugu ise (vähemasti osa) seisneb aga selles, et DKO esindaja tuleb haiglasse ning lubab arstid kohtusse anda, sest mingilt autoavarii ohvrilt on süda võetud ja siirdatud mingile südamehaigele... kuid autoavarii ohver tahtis, et ta tuhastataks! Vestluse käigus selgub, et ega sellest südame siirdamisest eriti kasu polnud... samas ei saa meest, kes sai avariiohvri kasvajaga südame siiski surnuks pidada, kuigi ta naine on juba mehe surmatunnistuse kätte saanud. Jutu põhisisu ongi selles, et mis siis ikka on elu... just filosoofilises plaanis, et millal lugeda inimene surnuks. Loole lisavad veel ka värvi pildid selle nö. surnud mehe elust...
Viiest jääb puudu see, et jutt ise pole just eriline lugemisnauding... neli aga selle eest, et jutt tekitas mingeid kummalisi uitmõtteid ja viis mõtte uitama üsna hämaratele ja eksistentsiaalsetele radadele... ning see jutt on jäänud kuhugi aju sügavustesse miilama.