The Separation on alternatiivajalooline ulmelugu. Peategelasteks on Inglismaal sündinud identsed kaksikud, kes kannavad ka väga sarnaseid nimesid: mõlema initsiaalid on J. L. Sawyer. Ülikoolis on nad suurepärane kahepaadi sõudemeeskond ja võidavad isegi 1936. aasta Berliini olümpialt medali.
Kuid siis jõuab kätte Teine maailmasõda ja kaksikute teed lähevad lahku. Jack, kes on juba varem lendamist harjutanud, liitub Kuningliku õhuväega ja temast saab pommituslennuki piloot. Kindlalt sõjavastane ja igasugust vägivalda vihkav Joe aga liitub Punase Ristiga ning temast saab kiirabiauto juht.
Uus lahknevus jõuab kätte 1940. aastal. Kas Saksamaa pommitusreidilt naasev Jack tulistatakse alla ja ta hukkub La Manche'i vetes? Või kas sakslaste pommitusreidis Londonile saab pihta Joe kiirabiauto? Ning mis saab kummalgi puhul siis, kui Hitleri asetäitja Rudolf Hess (kes on kunagisel olümpial vendadega kohtunud) lendab 1941. aastal Inglismaale rahu pakkuma?
Ma pean ütlema, et Christopher Priest suudab jätkuvalt üllatada, hoolimata sellest püsivalt kõrgest tasemest, mis ta enda teostega loonud on. Iseenesest korduvad siin mitmed talle omased teemad, nagu kaksikud ja teisikud, paralleelmaailmad ja hallutsinatsioonid - kuid kuidagi on ta sellest kõigest suutnud jälle midagi uut ja erakordset teha.
Üheks läbivaks teemaks on siin haprus. Seda muidugi klassikalises alternatiivajaloolises võtmes, kus tohutud muutused saavad alguse väikestest asjadest - nagu kuulus surnud liblikas Ray Bradbury legendaarses loos "Kõue kõmin". Aga veel enam inimlikus võtmes, Jacki ja Joe kaksikvennasideme purunemise tõttu. See on siin selgelt olulisem kui ajaloo lahknemine.
Teine selline teema on süü. Taaskord, ajaloolise tausta annab siin Kuningliku õhuväe korraldatud kohutav Saksa linnade pommituskampaania, mille juhti, marssal Harrist kutsusid isegi tema oma mehed "lihunikuks" ja mida Priest vaatab ilmse õudusega. Kuid isegi hullemat süü- ja kahtlusekoormat kannab siin sõjavastane vend Joe.
Ning mis on tegelikult tõde? On teada, et Winston Churchill kasutas teinekord oma kuulsate kõnede esitamiseks professionaalset näitlejat. Eksisteerib ka pikaajaline vandenõuteooria, mille kohaselt ei olnud elu lõpuni kurikuulsa Spandau vangla üksikkongis istunud mees sugugi see tõeline Rudolf Hess. Kõik see sobib Priesti muude teemade juurde suurepäraselt.
Erinevalt kõige kuulsamast Teise maailmasõja alternatiivajaloost, Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis", ei pööra Priest suuremat tähelepanu maailmale, mis oleks eksisteerinud siis, kui 1941. aastal oleks ka päriselt rahu sõlmitud. Kuigi mõnedes detailides on ta täpne (muuhulgas Madagaskari plaani osas), on siiski selge, et see ei ole tegelikult teemaks.
Sest Priest tahab tegelikult kirjutada nii inimeste kui reaalsuste haprusest ning süüst ja kurbusest, mida selle tõttu kanda tuleb. See raamat on läbinisti lohutu ja ükski isegi mitmest teoreetilisest teest ei vii siin õnneliku lõpuni. On täiesti hämmastav, kuidas kõige selle juures on tegemist ikkagi täiesti suurepärase teosega.
Hinnang: 10/10
Kuid siis jõuab kätte Teine maailmasõda ja kaksikute teed lähevad lahku. Jack, kes on juba varem lendamist harjutanud, liitub Kuningliku õhuväega ja temast saab pommituslennuki piloot. Kindlalt sõjavastane ja igasugust vägivalda vihkav Joe aga liitub Punase Ristiga ning temast saab kiirabiauto juht.
Uus lahknevus jõuab kätte 1940. aastal. Kas Saksamaa pommitusreidilt naasev Jack tulistatakse alla ja ta hukkub La Manche'i vetes? Või kas sakslaste pommitusreidis Londonile saab pihta Joe kiirabiauto? Ning mis saab kummalgi puhul siis, kui Hitleri asetäitja Rudolf Hess (kes on kunagisel olümpial vendadega kohtunud) lendab 1941. aastal Inglismaale rahu pakkuma?
Ma pean ütlema, et Christopher Priest suudab jätkuvalt üllatada, hoolimata sellest püsivalt kõrgest tasemest, mis ta enda teostega loonud on. Iseenesest korduvad siin mitmed talle omased teemad, nagu kaksikud ja teisikud, paralleelmaailmad ja hallutsinatsioonid - kuid kuidagi on ta sellest kõigest suutnud jälle midagi uut ja erakordset teha.
Üheks läbivaks teemaks on siin haprus. Seda muidugi klassikalises alternatiivajaloolises võtmes, kus tohutud muutused saavad alguse väikestest asjadest - nagu kuulus surnud liblikas Ray Bradbury legendaarses loos "Kõue kõmin". Aga veel enam inimlikus võtmes, Jacki ja Joe kaksikvennasideme purunemise tõttu. See on siin selgelt olulisem kui ajaloo lahknemine.
Teine selline teema on süü. Taaskord, ajaloolise tausta annab siin Kuningliku õhuväe korraldatud kohutav Saksa linnade pommituskampaania, mille juhti, marssal Harrist kutsusid isegi tema oma mehed "lihunikuks" ja mida Priest vaatab ilmse õudusega. Kuid isegi hullemat süü- ja kahtlusekoormat kannab siin sõjavastane vend Joe.
Ning mis on tegelikult tõde? On teada, et Winston Churchill kasutas teinekord oma kuulsate kõnede esitamiseks professionaalset näitlejat. Eksisteerib ka pikaajaline vandenõuteooria, mille kohaselt ei olnud elu lõpuni kurikuulsa Spandau vangla üksikkongis istunud mees sugugi see tõeline Rudolf Hess. Kõik see sobib Priesti muude teemade juurde suurepäraselt.
Erinevalt kõige kuulsamast Teise maailmasõja alternatiivajaloost, Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis", ei pööra Priest suuremat tähelepanu maailmale, mis oleks eksisteerinud siis, kui 1941. aastal oleks ka päriselt rahu sõlmitud. Kuigi mõnedes detailides on ta täpne (muuhulgas Madagaskari plaani osas), on siiski selge, et see ei ole tegelikult teemaks.
Sest Priest tahab tegelikult kirjutada nii inimeste kui reaalsuste haprusest ning süüst ja kurbusest, mida selle tõttu kanda tuleb. See raamat on läbinisti lohutu ja ükski isegi mitmest teoreetilisest teest ei vii siin õnneliku lõpuni. On täiesti hämmastav, kuidas kõige selle juures on tegemist ikkagi täiesti suurepärase teosega.
Hinnang: 10/10