The Affirmation on unenäoline ulmelugu. Peategelaseks on Peter Sinclair, noor farmatseut, kes on äsja töölt vallandatud ja oma tüdruksõber Grace poolt maha jäetud. Kui tema kadunud isa üks sõpru pakub talle võimalust maakohas ühte majakest korda teha, haarab ta sellest kohe kinni.
Nõnda satubki ta ihuüksi lagunenud maamajakesse elama. Ta teeb maja ja aia korrastamiseks kõvasti tööd ja hakkab samal ajal mõtete korrastamiseks autobiograafiat kirjutama. Mitmekordse ümberkirjutamisega saab sellest aga ulmelugu, mille tegevus toimub hoopis teistsuguses maailmas.
Seejärel liigub tegevus kergelt aurupungilikku maailma, kus loo peategelane Peter Sinclair on võitnud loteriiga haruldase meditsiinilise protseduuri "athanaasia", mis peatab vananemise, seda küll mälukaotuse hinnaga. Peter on samuti juba valmis kirjutanud autobiograafia, millest on aga ümberkirjutustega saanud teistsuguses maailmas toimuv ulmelugu...
Ma pean ütlema, et tegemist on mingis mõttes väga hästi kirjutatud looga. On põnev, kuidas kaks lugu on esitatud natuke nagu Möbiuse lehena - need on küll erinevad kuid tegelikult üks ja seesama lugu. Peter Sinclair Londonist, kes kirjutab ulmelugu, on seesama Peter Sinclair Jethrast, kes kirjutab omakorda ulmelugu.
Selles mõttes ongi natuke nagu ükskõik, milline pool sellest tõene on (kas tegelikult eksisteerib London või Jethra). Mõlemal puhul on tegemist taustaga, mida peategelane kasutab selleks, et lahendada enda jaoks mingeid küsimusi või probleeme. Mõlemal puhul ühed sündmused mingi sümboolne peegeldus teistest.
Ma tahaks kirjutamismeisterlikkuse poolt eraldi esile tõsta seda, et kuigi peategelane juba esimese lausega ütleb, et peale tema enda ei ole siin loos midagi kindlat, on ikkagi šokeeriv, kui lugeja mingil hetkel avastab, et talle on valetatud. Autor suudab kusjuures seda teha nii hästi, et sama ehe ja õudne tunne on ka teisel ja kolmandal korral, kui see juhtub.
Oma taseme lisab siia veel asjaolu, et kuigi peategelane tundub alguses igava ja armetu tegelasena, tuleb aeg-ajalt päevavalgele asjaolu, et ta on kalk ja nutikas manipulaator. Natuke meenutab ta nõnda John Fowlesi kuulsa romaani "Liblikapüüdja" meespeategelast. Kuna Christopher Priesti stiil on ka loomupäraselt külmavõitu, sobib see peategelase kujutamiseks veel eriti.
Kui seda lugu üldse kritiseerida, siis on lõpuks ikkagi lihtsam aru saada suunast London -> Jethra kui suunast Jethra -> London. Osaliselt muidugi seetõttu, et ühe puhul on taust tuttavam, aga seda enam oleks autor ehk pidanud teise poolde panustama. Hetkel ei ole suurepärasest mõttest hoolimata lugu päris võrdselt mõlematpidi loetav.
Aga see on väike asi. Kontseptuaalse loona on see romaan ikkagi suurepärane ning postmodernistliku küsimusena selle kohta, mis on autor ja mis on teos, võiks see vabalt seista näiteks Jorge Luis Borgese lühiloo "Pierre Menard, "Don Quijote'i" autor" kõrval. Christopher Priest on ise öelnud, et "The Affirmation" on tema enda lemmik - ning ma olen samal arvamusel.
Hinnang: 9/10
Nõnda satubki ta ihuüksi lagunenud maamajakesse elama. Ta teeb maja ja aia korrastamiseks kõvasti tööd ja hakkab samal ajal mõtete korrastamiseks autobiograafiat kirjutama. Mitmekordse ümberkirjutamisega saab sellest aga ulmelugu, mille tegevus toimub hoopis teistsuguses maailmas.
Seejärel liigub tegevus kergelt aurupungilikku maailma, kus loo peategelane Peter Sinclair on võitnud loteriiga haruldase meditsiinilise protseduuri "athanaasia", mis peatab vananemise, seda küll mälukaotuse hinnaga. Peter on samuti juba valmis kirjutanud autobiograafia, millest on aga ümberkirjutustega saanud teistsuguses maailmas toimuv ulmelugu...
Ma pean ütlema, et tegemist on mingis mõttes väga hästi kirjutatud looga. On põnev, kuidas kaks lugu on esitatud natuke nagu Möbiuse lehena - need on küll erinevad kuid tegelikult üks ja seesama lugu. Peter Sinclair Londonist, kes kirjutab ulmelugu, on seesama Peter Sinclair Jethrast, kes kirjutab omakorda ulmelugu.
Selles mõttes ongi natuke nagu ükskõik, milline pool sellest tõene on (kas tegelikult eksisteerib London või Jethra). Mõlemal puhul on tegemist taustaga, mida peategelane kasutab selleks, et lahendada enda jaoks mingeid küsimusi või probleeme. Mõlemal puhul ühed sündmused mingi sümboolne peegeldus teistest.
Ma tahaks kirjutamismeisterlikkuse poolt eraldi esile tõsta seda, et kuigi peategelane juba esimese lausega ütleb, et peale tema enda ei ole siin loos midagi kindlat, on ikkagi šokeeriv, kui lugeja mingil hetkel avastab, et talle on valetatud. Autor suudab kusjuures seda teha nii hästi, et sama ehe ja õudne tunne on ka teisel ja kolmandal korral, kui see juhtub.
Oma taseme lisab siia veel asjaolu, et kuigi peategelane tundub alguses igava ja armetu tegelasena, tuleb aeg-ajalt päevavalgele asjaolu, et ta on kalk ja nutikas manipulaator. Natuke meenutab ta nõnda John Fowlesi kuulsa romaani "Liblikapüüdja" meespeategelast. Kuna Christopher Priesti stiil on ka loomupäraselt külmavõitu, sobib see peategelase kujutamiseks veel eriti.
Kui seda lugu üldse kritiseerida, siis on lõpuks ikkagi lihtsam aru saada suunast London -> Jethra kui suunast Jethra -> London. Osaliselt muidugi seetõttu, et ühe puhul on taust tuttavam, aga seda enam oleks autor ehk pidanud teise poolde panustama. Hetkel ei ole suurepärasest mõttest hoolimata lugu päris võrdselt mõlematpidi loetav.
Aga see on väike asi. Kontseptuaalse loona on see romaan ikkagi suurepärane ning postmodernistliku küsimusena selle kohta, mis on autor ja mis on teos, võiks see vabalt seista näiteks Jorge Luis Borgese lühiloo "Pierre Menard, "Don Quijote'i" autor" kõrval. Christopher Priest on ise öelnud, et "The Affirmation" on tema enda lemmik - ning ma olen samal arvamusel.
Hinnang: 9/10