Istuvad kohvikus kaks mornide nägudega meest. Istuvad niimoodi omaette jupp aega, lõpuks teevad tutvust. Nikolai on insener, Viktor fyysik-eksperimentaator. Pärast lähevad Viktori poole hotellituppa veini jooma ja oma muredest rääkima.
Viktori mure on järgmine - eksperimentaatorina on tema tööks teoreetikute poolt pystitatud hypoteeside kontroll praktikas. Viktor on geniaalne eksperimentaator. Geniaalne hypoteeside ymberlykkaja. Kusjuures isegi nii, et kui mingi idee laborites yle maailma kinnitust leiab, siis pärast seda kui Viktor oma eksperimendiga sellele kinnitust ei leia, luhtuvad ka teiste katsed. Asi on nii kaugel, et suured fyysikud helistavad Viktorile, et too nende teooriaid ei puutuks.
Muidu vahva jutt aga kannatab väheke selle all, et autor (kui ta juba sellest fyysika asjandusest kirjutama hakkas), oleks võinud asja natuke paremini läbi mõelda. Praegusel kujul jääb puänt väheke õõnsaks.